31/05/2011

Mai lõpp, elukondlikult ja muidu kah



Mõtlesin, et enne uut kuud ja uut eluaastat enam ei kirjuta. Aga ümber mõtlesin. Mai ja majaümbruses toimuv vajab jäädvustamist. Niisugune elukondlik postitus siis.

Katusetegemine (millest siin varemgi kirjutanud olen), mis novembri lõpus algas ja talvekuudel lumehangede allaloopimisega võidu ikka kuidagiviisi edasi susises, on juba kuu aega lihtsalt toppamas. Katus pole valmis, räästad on tegemata, vihmaveetorud ühendamata ja vihmasadude ajal ei jookse vesi mööda torusid, vaid tilgub, kuskohast iganes.

Maja otsaseinu justkui soojustatakse, aga millegipärast pole ka selle töö tegijaid iga päev näha ja seegi asi venib juba mitu kuud. Võib-olla (ma täpselt ei tea) on tegemist ühe ja sama firma töömeestega. Võib-olla on meie maja katuse- ja seintetegijad praegu näiteks Soomes tulusamatel otstel - ehitamise kõrghooaeg ju kätte jõudnud.

Vuugiremontijad (seegi töö algas juba sügisel, aga päris talvel seda ei tehtud ning kevadel alati uuesti) on poolega majast valmis saanud. Neil on huvitav tööviis, mille tulemusena suur autotõstuk sõidab akende all muru segi trampimas ühe korra asemel kolm korda vähemalt ja mõnikord seisab seal päevade kaupa. Teisel majapoolel on nüüd üks kord käinud ja kaks veel tulekul. Täna töötati hommikupoolikul piltlikult öeldes just mu pea kohal. Tolmav töö on, seepärast oleme ka aknapesu edasi lükanud.

Igasuguseid muid asju nokitsetakse maja ümber veel teha ja kõige krooniks  - minu jaoks - on korteriühistu korduskoosolek nüüd täpselt mu sünnipäeva õhtul. Eelmisel korral jäi kvoorumist kaheksa inimest puudu.

Jõudsalt lähemale jõudev ja juba endast märku andev sünnipäev ise on niisugune, et oleks justkui juubel, aga ei ole ka. Igatahes linnapea tervituskaart ja linnaosa juunikuu juubilaride sünnipäevapeo kutse jõudsid juba avansina kohale. Päris meeldiv. Aga muidu on vaikne - vabakutselise asi, pole suurt vägede liikumist oodata ja tore ongi. Mulle meeldib, kui sünnipäev on enese päralt ja sisaldab soovikohaseid ettevõtmisi. Selles ma nüüd küll kahtlen, kas ma korteriühistu koosolekule lähen. Loodetavasti teevad nad seal asjalikke otsuseid minutagi.

Ja tänase poeskäigu järgi tundub, et suure kuumalaine saan ma vist ka kingituseks.

Pildiks on sedapuhku postkaart Austraaliast - aitäh selle saatjale heade soovide eest.

23/05/2011

"The Tree" - ema, lapsed ja lein suure puu varjus


Otsisin hiljuti internetist andmestikku Cannes'is tänavu üliedukalt linastunud filmi "The Tree of Life" kohta, millest oma blogis mõni aeg tagasi väga hästi kirjutas USA tuntud filmikriitik Roger Ebert. Neil otsingutel sattusin eelmisel aastal Cannes'is festivali lõpetamisel näidatud Austraalia-Prantsuse ühistöö peale, mille pealkirjaks lihtsalt "The Tree" (Puu) oli, ja vaatasin selle nüüd ära.

Mees sureb ootamatult autoroolis ja auto sõidab vastu tema koduõuel kasvavat puud. Mehe hirmunud tütar, autokastis eluga pääsenud 8-aastane Simone hakkab uskuma, et isa elab puus edasi. Ta käib isaga juttu ajamas ja veenab tema olemasolus ka oma ema ning kolme venda. Samal ajal elab hiigelpuu oma elu ja kujuneb ohuks nende kodumajale. Perel seevastu ei õnnestu oma elu elamine pärast isa surma kuigi hästi, ka ema lootused uuele armuõnnele purunevad. On tormi ja on põnevust, on armastust ja on kurbust. On looduse tarka püsivust ja hävitavat püsimatust.

Aga vist kõige rohkem on see suure, lausa müstilise puu lugu film leinast, sellest ülesaamisest või mittesaamisest ja takerdumisest mõnda elu ajajärku.

Filmi aluseks on Judy Pascoe romaan "Our Father Who Art in The Tree". Lavastaja Julie Bertucelli filmi peaosades on Charlotte Gainsbourg ja Marton Csokas. Filmitud on see Boonah' väikelinnas Queenslandis (Austraalia). Omaette väärtus on laste toimetulek oma osadega, eriti muidugi Morgana Davies Simone'ina, aga ka kõik ülejäänud on väga tublid.

Südamlik film. Ma ei oska öelda, kas see on masenduses olijatele toeks või mitte, aga omamoodi elujaatust on selles ometigi.