Mis kõik on kokku kirjutet...

See blogi sai eile kaheaastaseks.

Mis kõik on kokku kirjutet, saab näha Wordle´i abiga tehtud sõnapilvest. Tundub, et lemmiksõnad on olnud suurepärased, ülisisukad ja kõikehõlmavad "oli", "kui" ja "oma". :)



Praegust olekut ja kogu seda talve iseloomustab aga paremini see pilt - sõnade lumejänkud külmaturris põõsal. Hing on sees, et elust rõõmu tunda - ja see on kõige tähtsam.



Aitäh kõigile, kes nende kahe aasta jooksul siin lugemas on käinud. Tore, et olete olemas.

Taeval on omad plaanid

Rohkem kui 40 aastat tagasi õppis Moskvas üks ilus eesti tüdruk. Kohtus seal sama eriala õppiva välismaalasega. Välgusähvak oli ere. Aga tüdruk oli abiellumas teise mehega ja Eestimaale tagasi tulemas. Nii tookord läkski.

Tüdrukust sai naine, ta oli õnnelik, kasvatas lapsi, tegi tööd, aga mingil ajal tuli abiellu pööre ja ta läks mehest lahku. Toonasest Moskvas kohtumisest ta enam isegi ei mõtelnud, nii kaugena tundus see aeg. Teadis küll, et too välismaalane oli vahepeal väga kuulsaks saanud, aga rohkemat mitte.

Ja siis, ühel päeval ühes võõras linnas kohtusid nad jälle juhuslikult. Ka see kohtumine oli välgusähvak. Nüüd olid nad mõlemad vabad tegema oma tahtmist mööda. Selja taga olid ilusad elud, lapsed suureks kasvanud, lapselapsedki olemas. Nüüd said nad juba mõni kuu pärast kohtumist abielluda, elavad koos oma unistuste kodus.

Mees ütleb, et naine, keda ta üle 40 aasta oma mõtetes kandis, on endiselt võluv. Naine kinnitab, et nende maailm kulgeb nüüd harmoonias. Koguni nii, et ta ei oska enam paluda, vaid ainult tänada.
(Elust)

Trükikurat tahab ka süüa

Täna kaebab trükikuradi üle Eesti Päevaleht: "Trükikoja süül on tänase ajalehe osadele lehekülgedele sattunud materjal, mis on juba varem ilmunud, Eesti Päevaleht vabandab lugejate ees."

Minus tekitas see teade äratundmisrõõmu. Ei, mitte pahatahtlikku, vaid meelde tulid paar seika oma elust. Seotud on need EPL-i eelkäija Noorte Häälega. Olen neist varem kirjutanud, viimati oma ajakirjanikueluloos kogumikus "Kuidas vaatad, nõnda näed", aga vaevalt selle blogi lugejad neist lugenud on. Ja kui on, mis siis, sest seigad olid naljakad ja väärivad meenutamist.

Ikka see trükikurat siis... Tsiteerin iseennast:

"Küllap oli trükikuradil eriliselt hea meel 1978. aasta 5. jaanuaril, kui trükikoda sai hakkama täiesti etteplaneerimata “Noorte Hääle/Rahva Hääle” ühisväljaandega. Selle ajalehenumbri esimene ja neljas lehekülg olid “Noorte Hääle”, kaks sisemist lehekülge aga “Rahva Hääle” omad. Täielik uunikum!

Omamoodi kurioosum oli juhtunud ka 1972. aasta 2. detsembri “Noorte Häälega”. See on mul eriti hästi meeles, sest olime just koos Rein Põdra ja fotograaf Voldemar (Villu) Maaskiga tulnud tagasi Lahemaalt ja tolle lehe kolmandal küljel pidi olema meie laupäevaselt meelelahutuslik ühistöö talvisest Altja külast. Kui lehe ootusärevalt avasime, polnud meie lugu kuskil – ei olnud kolmandat külgegi. Esimesele küljele järgnes neljas külg, siis teine ja siis uuesti neljas külg. Trükikuradi rõõmuks oli topeltilmunud neljandal küljel uudis peakirjaga “Miks “Life” klišeed ära vahetas?” Meie tehnilise toimetaja nimi oli Alfred Kajandu ja tolle pealkirja eeskujul kujunes toimetuses kauaaegseks lööklauseks küsimus, miks küll Alf küljed ära vahetas."

Mõlemad need lehenumbrid peaksid mul alles olema, kuid said kannatada viimases ülanaabri poolt teostatet veeuputuses.

Niisugustesse eksimustesse suhtuti toona kurjalt, aga toimetusel õnnestus tõestada, et valvetoimetaja ja -lugeja olid oma töö korralikult teinud ja ilmumisluba oli antud lehe õigele variandile. Trükikurat oli seekord trükikojas pahandust teinud. Toimetus sai küll toriseda, aga kellegi karistamiseni asi ei läinud.