Filmid
„Orlando“ (1992, Suurbritannia, Venemaa, Itaalia, Prantsusmaa, Holland, rež Sally Potter).
Tugineb Virginia Woolfi klassikalisele romaanile „Orlando: elulugu“ (1928). Kriitikute sõnul on see suurejooneline ja fantastiline lugu noore aristokraadi pöörasest elust läbi sajandite ja muutuva aja. Samuti peetakse seda väga õnnestunud kostüümifilmiks, mis esitati mitmele Oscarile.
Minu meelest on see nüüd juba 30 aastat vana film väga ajatu ja samas ka meie jaoks üllatavalt kaasaegse mõtteviisiga. Eriline „melanhoolselt ette muretsemine“ ühes mängleva vaimukusega köidab ja jääb meelde. On huvitavaid stseenilahendusi ja sujuvaid üleminekuid ühest sajandist, ühest olekust teise. Omapärast, nii hingelt kui välimuselt kaunist nimiosalist mängis Tilda Swinton, olles veenev nii mehena kui ka naisena. Soovitan kindlasti vaadata.
Film tekitas Venemaal palju kõmu. poleemikat ja skandaale, sest monarhistidele ei meeldi, millisena näidatakse Nikolai II ja baleriin Matilda Kšessinskaja (31. aug /vkj 19. aug/ 1872 – 6. dets 1971) armastust. Filmi on Venemaal süüdistatud patustamises ajaloolise tõega ja peetud liiga erootiliseks. Vastuseisu ilmutasid ka usuringkonnad.
Nende skandaalide pärast kavatsesin sellest filmist pikema eraldi blogipostituse teha, kuid nähtu osutus kesiseks ja lahjaks. Ilus oli vaadata tantsu ja kostüüme, aga üldiselt oli film kokku traageldatud rohmakalt: alguspool venis igavalt ja kogumuljet ei päästnud ka suhteliselt hästi tehtud lõpp. Ei olnud ka ühtki huvitavat osatäitmist.
Sarjad
„Väike trummitüdruk“ („The Little Drummer Girl“; 2018, Suurbritannia, USA). Alguses kahtlesin, kas seda sarja üldse vaatan. Tagantjärele võin öelda, et osutus ootamatult heaks. Kirjutasin sellest pikemalt siin.
„Canterville'i lossi vaim“ („The Canterville Ghost“; 2021, Suurbritannia). Hakkasin vaatama, sest kunagi lapseeas või nooruses nähtud sama pealkirjaga filmist olid mingid uduselt head muljed. Praegune 4osaline sari on ladus koguperefilm, milles ühtki sädelevat näitlejatööd ei sisaldu, aga mida võib täitsa vaadata, et igapäevamõtetest puhata. Sisututvustusest: „20 aastat on vanas Canterville'i lossis peremehetsenud Sir Simoni vaim, kuid siis ostab lossi Otiste perekond Ameerikast ja koos lossiga ka vaimu. Nagu Otiseid ei heiduta inglaste jahe vastuvõtt, ei hirmuta neid ka kummitused.“
„Shetland“, seekord 6. hooaeg, kolm täispikka osa. Lõppes nii, et jään uut hooaega ootama, et mis ikka Perezist edasi saab.
„Eradetektiivid Shakespeare ja Hathaway“ („Shakespeare & Hathaway – Private Investigators“; 2020, Suurbritannia). 3. hooaeg. Sobib vaatamiseks väsinud peaga, sest ei eelda erilist kaasamõtlemist.
Dokid
„Riigikogu direktor“ (2021, ETV, rež Toomas Lepp, stsenarist Hannes Rumm).
Ajast ja inimesest, mida ja keda ma ise tean. Filmitutvustuses öeldakse: „Dokumentaalfilm on pühendatud Eesti iseseisvumise taastamises märgilist rolli mänginud Ülo Nugisele, kes oli Ülemnõukogu juhataja otsustavatel augustipäevadel. /---/ Ühe toonase tipp-poliitiku eluloo kaudu avaneb vaade kogu laulvasse revolutsiooni ja Eesti riigi taastamise loosse.“ Vaatasin ja meenutasin.
„Eesmärk: leida rõõmu raskel ajal“ („Mission: Joy - Finding Happiness in Troubled Times“; 2021, USA).
Igati vaatamisväärne. Pikemalt kirjutasin sellest siin.
Kõiki vaatasin Jupiterist.
Filmiplakatid internetist.
Olen tahtnud Teid juba ammu Teie kommentaaride ja soovituste eest tänada. TV-kaugena sain just tänu Teile omal ajal teada Jupiterist, mida nüüd ka aktiivselt arvutist jälgin.
ReplyDeleteKuid "Matilda" kohta kirjutasite liigagi leebelt. Film oli minu meelest alla igasugust arvestust, ebatavaliselt maitsetu. Mokumentalistika, nagu selle (eba)žanri kohta nüüd öeldakse.
Aitäh kommentaari eest! Hea on teada, et mu kirjutatust kellelegi ka veidi kasu on.
Delete"Matilda" pole jah mingi õnnestumine. Mul lihtsalt kadus pärast selle vaatamist igasugune tahtmine sellest pikemalt kirjutada. Muu hulgas on see ka ajalooliselt väga ebatäpne, sest näiteks ei läinud Nikolai II pärast kroonimist Hodõnkale kannatanutele n-ö kaastunnet avaldama, vaid võttis vastu välissaadikuid. Mõtlesin ka, et tegelikult Kšessinskajal väga vedas, sest Nikolai II elukaaslasena oleks teda oodanud kindel hukk pärast revolutsiooni, aga et saatus teisiti tahtis, siis elas ta peaaegu saja-aastaseks.