Jan Morris „Veneetsia“

Jan Morris
„Veneetsia“
Inglise keelest tõlkinud Piret Lemetti.
368 lk.
Kirjastus Eesti Raamat, 2022.

„Tegemist on algselt James Morrise nime all avaldatud raamatu kolmanda täiendatud väljaandega,“ kirjutas tuntud reisikirjanik Jan Morris (1926-2020)* oma raamatu „Veneetsia“ (1960) eessõnas 1993. a ja selgitas lugejatele, et see pole raamat ajaloost, kuigi sisaldab ajalugu käsitlevaid lõike; samuti pole see reisijuht, kuigi vaatamisväärsusi on põhjalikult kirjeldatud ja tutvustatud. Ka päris reportaažiks ei saavat seda nimetada, kuigi autor kirjutas „Veneetsia“ väliskorrespondendina. Kui ta aastaid hiljem korduvalt püüdis kogu materjali värskendada, mõistis ta aga varsti, et tegemist ei ole sedalaadi raamatuga, mida oleks paari kärme markeritõmbega võimalik nüüdisajastada.

Raske on iseloomustada seda teost paremini, kui autor ise seda teeb:
„Tegemist on äärmiselt subjektiivse, romantilise impressionistliku pildiga mitte niivõrd linnast, kuivõrd kogemusest. See on Veneetsia, nähtuna konkreetsel hetkel läbi konkreetse silmapaari – ja need olid noore inimese noorusest omastest stiimulitest mõjutatud silmad. Selles on tunda erilist heaolutunnet, mis on iseloomulik olukorrale – kui ma tohin tagasihoidlikkuse unustada –, kus autor ja teema omavahel ideaalselt klapivad: praegusel juhul ühelt poolt maailma kauneim linn, mis ihaleb üksnes imetlust; teiselt poolt nooruslikule küpsusele iseloomulikku väge täis kirjanik, tugeva keha ja põletava kirega, kelle maailmas ei kummita ükski mure ega vaev. Mida sellele raamatule ka ette heita ei saaks (ja ma tunnistan, et mõni asi ikka on), mitte keegi ei saa eitada sellest hoovavat õnne. Sellest õhkub naudingute vaimu.“ 

Kirjanikul on erakordselt rikkalik ja paindlik keel, mille tõlkija Piret Lemetti on samamoodi erksalt suutnud  eesti keeles meieni tuua. Selles raamatus on tohutult palju kirjeldusi, selgitusi, avastusi, kunstikirevust, kassipaitusi, lõhnu ja maitseid, verd ja veine, gondlijuhtide hõikeid, sillakaari, armurõõme, taplusi, legende, müüte, vaatlusi, loetelusid, fakte, lausa entsüklopeedilist ulatuvust ühest ajajärgust teise, kunagistest veneetslastest nüüdisaja omadeni,  ammustest seiklustest praeguste majanduslike ja kultuuriliste vahekordadeni – kõike seda, mis viletsama kirjapaneku puhul võiks tüütavalt mõjuda ja raamatu eemaletõukavakski muuta. Morrise „Veneetsia“ aga on mõjus teos, mis lugeja endasse ja seega ka Veneetsiasse haarab, oma rikkust ja võlu temaga jagab ja ühtlasi kuulub kindlasti maailma reisikirjanduse paremikku. 

Olen Veneetsias käinud ja nii oli „Veneetsia“  mulle ühtaegu meeldetuletus ja väga põhjalik täiendus seal kogetule. Autor on oma teoses suutnud kõikvõimalikke tundmusi rikastada mitmesugustest arhiividest ja muudest allikatest pärit teadmistega. Kolm olulist osa – „Elanikud“, „Linn“ ja „Laguun“ – on ühtviisi sisutihedad, kuid mulle meeldis neist enim esimene, veneetslaste ja nende omapära tutvustus. Nad elavad linnas, mis maailma silmis seisab kuskil ebardluse ja muinasjutu piirimail.

Sellest raamatust leiaks tohutult palju paeluvaid tsitaate, kiidusõnu vääriks see kindlasti veel rohkem, kui siia kirja sai. Väga suurt huvi peaks „Veneetsia“ pakkuma neile reisiraamatute lugejatele, kelle maiuspaladeks on olnud sarjas „Maailm ja mõnda“ ilmunud väärtteosed. Kuid ma ei kahtle selleski, et praegu laialdaselt levinud ja populaarse „Minu…“ sarja lugejad võiksid samuti seda teost nautida, leides oma üllatuseks, kui aegumatult ja sisukalt on reisiraamatus võimalik põimida nii subjektiivset kui ka objektiivset. Kiirlugemiseks „Veneetsia“ eriti ei sobi, aga meeldiva naudingu puhul ju tahetaksegi, et see kauem kestaks.

„Veneetsia, nagu kaunis armuke ja paljud kanged tumedad veinid, pole teiega iialgi täiesti otsekohene. Tema minevik on salapärane, olevik vastuoluline, tulevik kaob ebakindluse hämusse. Te jätate ta maha, olles rahul, ent hämmastunud otsekui noormees, kes end õnnelikult embusest vabastades korraga taipab, et piiga on oma mõtetega mujal, ja endalt hetkeks küsib, mida paganat ta selles tüdrukus ometi näeb.“

Tänan kirjastust Eesti Raamat raamatu eest.

*Kirjaniku nime muutmisest ja elukäigust saab päris ammendavalt lugeda Wikipediast.