Vaatamisi on detsembris olnud vähe. Põhjuseks muude hulgas ka see, et ei tahtnud liiga kalli elektrihinna ajal arvutit palju käigus hoida. Kuigi, ega sellest vist märkimisväärset kokkuhoidu ei tõusnud.
Moekuu neljast dokist vaatasin kolme ja olen neist väga lühidalt kirjutanud siin.
Sarjadest vaatasin „Granchesterit“ nii palju, kui seda on praeguseks tehtud. Tõsisemaks vaatamiseks aga kujunes „Inimjahi“ („Manhunt“; 2020, Suurbritannia) teine hooaeg, mis on väga valusal teemal üksi elavate vanurite vägistaja tagaajamisest ja tabamisest ning põhineb tõsielus toimunul. Nimelt tegutses Kagu-Londonis aastatel 1992-2009 kurjategija, kelle tabamiseks tuli rakendada tavatuid meetodeid. Sarja peaosas on sümpaatne Martin Clunes.
Nähtud filmidest väärib märkimist „Tõlkijad“ („ Les traducteurs“; 2019, Belgia, Prantsusmaa, rež Régis Roinsard). Lootsin sellest filmist rohkemat, aga hoogsale algusele järgnes keskpaigas aeglane, kuid lõpuni kindel äravajumine.
Sisututvustusest: „Agatha Christie krimimüsteeriumide laadis põnevik. Üheksa tõlkijat palgatakse samaaegselt tõlkima bestsellerist krimitriloogia kauaoodatud kolmandat osa. Kuna mängus on suured summad, suletakse tõlkijad tööperioodiks range järelevalve all olevasse luksuslikku punkrisse, ka suhtlusvahendid võetakse käest. Abinõud aga ei aita, ühtäkki ilmuvad saladuses hoitud käsikirja kümme esimest lehekülge internetti...“
Trillerina täiesti vaadatav, aga et filmis rõhutatakse kogu aeg armastust kirjanduse vastu, siis oleksin teostuselt ja näitlejate mängult oodanud enamat. Praegu jääb mõte, et kiindumus kirjandusse võib kuritegudeks pöörduda, kuidagi poolikuks ja film üpris segaseks jamaks.
Filmiposter internetist.
No comments:
Post a Comment