Matt Haig „The Midnight Library“ (2020).
„The Midnight Library“ on mul lugemisjärjekorras olnud mullusest novembrist alates, mil panin soomlaste raamatublogidest tähele, et see raamat on sealsete raamatusõprade hulgas väga populaarne ja pälvinud rohkesti kiidusõnu. Tookord lugesin Matt Haigilt esimesena siiski teist teost, „How To Stop Time“, mis mulle meeldis. „Kesköö raamatukogu“ lugemiseni jõudsin aga alles tänavu.
Võib-olla oleksin pidanud seda esimesena lugema. Praegu tundus see romaan mulle ajapeatamise raamatuga võrreldes üsna lahjana. Mõtteid „mis oleks kui“, oleme ju kõik vahel peas hellitanud, mõnikord ka oma kujutlustes nii-öelda läbi mänginud. Nii pole tegelikult midagi uut kontseptsioonis, et kuskil elu ja surma piiril võib olla Kesköö raamatukogu, kus saab endale valida oma elu uue, parema variandi, milles pettumused jääksid võõraks.
Aga kas pettumusteta elu on üldse võimalik? Kas ei ole pettumused just see edasiviiv jõud, mis meie elus paneb aluse muudatustele, püüdlustele, soovidele, lootustele?
Ma ei ole „Kesköö raamatukogust“ vaimustunud ka seepärast, et peategelane Nora Seed näis mulle igavana. Ta oli koguaeg viril (kuigi mõistan, et pettunu peakski olema viril ja raamatu Nora on tugevas depressioonis). Olgu sellega kuidas on, aga mind ta ei köitnud. Lugemisega poole peale jõudnuna ei olnud mul mingit tahtmist Nora käekäiku läbi tema võimalike elude edasi jälgida.
Meeldis see, et Norale valikuks pakutud eluraamatud olid eri toonides rohelist värvi. Rohelises väljendub elujõud. Meeldis ka see, et isevärki raamatukogus juhtis Nora valikuid tema kunagine kooliraamatukoguhoidja pr Elm. Aga see viimane meeldimine on tõenäoliselt rohkem seotud sellega, et mul oma kooli raamatukoguhoidjast toredad mälestused on.
„Kesköö raamatukogu“ on nimetatud ulmekaks, maagiliseks romaaniks, aga minu arvates on see pigem keskpärane naistekas. Mõned lugejad on mitmesugustes foorumites avaldanud arvamust, et see on hoopiski eneseabiraamat.
Elu ja surma vahelistest maailmadest, surmast endast on minu meelest märksa põnevamini ja kaasahaaravamalt kirjutanud Mitch Albom, kellelt olen lugenud seitset raamatut ja neist ka siin blogis kirjutanud.
Lugesin „Kesköö raamatukogu“ ingliskeelse e-raamatuna. Silma on hakanud, et peagi ilmub see ka eestikeelses tõlkes.
Kaanepilt on internetist.
Sellise arvustuse kirjutab inimene, kelle enda elu on liiga hea. Kui oleks enda elus rohkem paska näinud, oleks arvamus hoopis teine.
ReplyDeleteMa arvan, et anonüümsed kommenteerijad ja üleüldse ükski inimene ei tea kunagi päris täpselt, mida teine inimene on oma elus näinud ja läbi elanud ning kas tema elu on olnud liiga hea või üsna raske.
DeleteAga raamat mulle tõepoolest ei meeldinud, jätsin selle pooleli. Samas ei välista ma põrmugi, et kellelegi see teos võib vägagi meeldida, mida tõestavad ka netis levinumad arvustused.