„Näkymättömät“

Hannu Mäkelä
„Näkymättömät. Romaani pakolaisuudesta 2000 vuotta sitten“
E-raamat. 2018.

Sarnane meelitab sarnast ligi. Aasta lõpus loetud Frank Herberti laialdaselt tuntud ulmelugu „Düün“ ja Mäkelä teos, millega uut aastat alustasin, osutusid ootamatult sarnasteks, sest mõlemas on olulisel kohal noormehe, peaaegu veel poisi pagemine koos emaga läbi kõrbe. Armutu edasirühkimine läbi liiva ja päikesekuumuse, ema tugevus, sest ta ju peab pojale innustuseks ja toeks olema, ja poja vaprus, sest ta on noor ja tal on pagemise ränkusest ja eesootavatest ohtudest hoolimata lootust, et kogu elu on veel ees.

Ja eks ole Mäkelägi raamat teatud mõttes nagu ulme, ainult et tagasivaatav, sest kes ikkagi täpselt teab peale autori kujutlusvõime, kuidas põgenikud 2000 aastat tagasi tegutsesid, millest unistasid ja mida prohvetlikult ette nägid.

Aga sellega ka sarnasus piirdub.

Kui „Düünis“ pääsevad nii poeg Paul kui ka ema Jessica ja nende võimsus suureneb nii, et nad hakkavad oma ulmelisi tegevusi korda saatma, siis Hannu Mäkelä peategelane Kaleb jääb emast ilma, jääb enda arvates ilma ka esimesest kiindumusest – kõrberännakul kohatud tüdrukust nimega Ester.

Ta ei tea enam, kas uskuda Päikest, mille usku oli ta ema, või Kuud ja pimedust – seda nähtamatust, mille usku oli olnud ta isa ja on ka kõrberännaku kaaslased. Ta järgib vana Jeremia õpetusi ja ennustusi, kuid kahtleb neis.

Mäkke uuristatud koobastemplis, kus osa pagulastest varju leiab, mõtiskleb Kaleb palju sealsetest jumalakujudest, saatusest ja jumalatest üldse ning tunnetab, et ema on taevastki talle toeks ja juhendab tema käitumist.

Tegelased nagu põgenike juht Jeremia oma palvetega, noor Johannes oma aramea keele oskusega ja salapärane Matteus oma uue jumala veendumusega viivad juba oma nimedega lugeja mõttekäigu üsna kindlale rajale. Kuhu aga suundub autori mõte?

Kas ootamatult leitud aare hävitab põgenike ühtekuuluvustunde, muutub kõigest ülemaks või on sellel miski muu tähendus? Kas Kalebi lubadused Matteusele jäävad kehtima või muutub noormehe meel? Kas Matteuse pikal jutul endast ja oma vanavanaisast on tõetera sees või on see eksleva meele pelk ettekujutus?

Kõike seda saab lugeja teada, kui on piisavalt kannatlik läbima autori kohati ehk liigagi pikki arutlusi jumalaist, uskumisest, tõest, armastusest ja veel paljust muust, millest mõtleb meheks kujunev Kaleb. 

Tekstinäiteid:
„Meillä on enää jäljellä tämä vapaus, vapaus pysyä hengissä.“

„Ihmisen sydän ja hänen mielensä ovat aina vapaita, jos me vain itse niin tahdomme. Itse me myös päätämme, mihin uskomme ja mihin suuntaan uskon avulla omin jaloin ja ajatuksin kuljemme.“

„Erämaassa vihreä on väreistä tärkein ja pyhin. Pyhä on myös sininen, onhan vesi usein tietyssä valossa sinistä. Molemmat värit ovat kullan arvoisia ja kaltaisia. Indigo on kuninkaitten kultaa, muistan isän sanoneen. Ja juuri veden sinisyys yhdistyneenä auringon kultaan saa aikaan kasvien vihreän.“

„Aloittaminen on tärkeää, lopettamisesta pitävät aika ja kohtalo huolen.“

Romaani lõpupoole sisu ma siia kirja ei pane. Kellel lugemishuvi, saab Hannu Mäkelä e-raamatu tasuta alla laadida kirjaniku kodulehelt, kust on pärit ka romaani kaanepilt.

Siin blogis veel:
„Myös huomenna on päivä“
„Ääni joka etsi Laulua“