Täna on kuupäev, mille lausa peab blogis jäädvustama, sest uus niisugune võimalus tuleb alles järgmisel liigaastal. Saagu siis siia kirja veebruaripudemed.
Veebruari alguses hoidsin sidet Muinsuskaitseametiga lammutataval hoonel oleva kunstiväärtusliku pannoo säilitamise asjus. 11. veebruaril, pärast vahepealset ehmatust, sain teate, et PERH (kui hoone omanik) on ametlikult kinnitanud Muinsuskaitseametile kunstiteose demonteerimist, hoiustamist ja seejärel restaureerimist ning taas kinnistul eksponeerimist. Praeguseks on pannoo maha võetud ja lammutamine käib hooga (foto kõrval). Põhjalikumalt olen pannooga seonduvast kirjutanud siin. Nõnda oli blogimisest seekord kasu.
Kui tehti teatavaks kultuuri elutöö preemia saajad, oli tegemist minu lemmikluuletajaga (Paul-Eerik Rummo), minu meelest ühe huvitavama loominguga arhitektiga (Toomas Rein) ja mu kursusekaaslasega Tartu Ülikoolis (Rutt Hinrikus). Neist viimasega oleme ühevanused. Mis paneb nentima, et ju on minugi elutöö peaaegu tehtud.
Sain suguvõsauurijast hõimlaselt teada, et Ellen Niit oli mu veresugulane. Ühised juured viivad mu emapoolse vanaisa vanemate kaudu Kedvale Juuru lähedal. Emapoolset vanaisa ma ei tundnud, aga Ellen Niit oma luulega on mulle alati sümpaatne olnud.
Koostöö raames sain Varrakult lugemiseks paksu köite, Mika Waltari „Mikael Karvajala“. Sellega veetsingi rohkem kui pool kuud ja muljetest kirjutasin siin. Vahelduseks lugesin ka paar Alan Bennetti õhemat huumoriraamatut, aga vähemasti praegu ma neist kirjutada ei kavatse.
Vaatasin mitut sarja ja filmi, sealhulgas ka Oscari pälvinud „Parasiiti“, mis oli omapärane ja üpris keerdkäiguline, kuid ei haaranud mind kaasa, ei pannud tegelastest huvituma ja oli kohati liiga paksudes toonides, sisaldades palju verd ja palju solki. Kuidagi ülepakutud, kuid tõenäoliselt tempokam, kui enamik Oscarile kandideerinud filmidest.
24. veebruaril oli aastapäevale kohane päike. Ilm igatahes kohe märgatavalt valgem ja meeldivam, kui muidu üldhallis veebruaris. Pärast presidendi vastuvõttu kirjutasid lehed, et presidendi rõivad maksid 7500 eurot. Seda on rohkem kui minu aastane sissetulek.
Vastlapäeval nautisin Maximast ostetud vahukoorekukleid (Eesti Pagar, 50 senti tükk). Väga head ja õiged olid. Järelvaatamisest vaatasin Ugala teatri aastapäevaetendust „Igal linnul oma laul“, mis kohati meenutas vanu eesti laulumänge ja massdeklamatsiooni, aga üldkokkuvõttes oli hea lahe ning vanarahva tarkusi, ütlemisi ja salmikesi au sisse tõstev lavatükk.
Vastlapäeval jõudis soojalt maalt Eestisse tagasi esimene sookurg. Liiga vara, sest järgmine päev, 26. veebruar oli selle talve esimene suure lume päev. Tuiskas. Linnud tundusid segaduses ja hädas olevat, sest nende senised söögimaad olid lumme mattunud.
Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) asejuht Bruce Aylward avaldas 25. veebruaril arvamust, et maailm pole uue koroonaviiruse haiguspuhanguks valmis. 27. veebruaril sai teatavaks, et esimene koroonahaige Eestis on siin alaliselt elav iraanlane, kes tegi lennureisi Iraanist Türki ja sealt Riiga, kust edasi tuli liinibussiga Tallinnasse. Paranegu ta hästi ja olgem me kõik ka terved!
Eile õhtupoolikul tegime tiiru lumises kodumetsas. Ilus päikseline päev oli. Sai teha üsna isamaalise foto. Täna on vahepeal jälle tuisanud.
Moblafotod: 28. veebr 2020.
No comments:
Post a Comment