Lehed

03/01/2020

Ka homme on päev

Viimase aja huvitavamaid blogileide on minu jaoks soome kirjaniku Hannu Mäkelä mõttetihe ja südamlik blogi „Vanha mies mutisee – ihmisiä, kirjoja, elämää“. Ta kirjutab oma igapäevaelust, raamatutest ja kultuurikogemustest, juhtumustest ja seikadest, sõpradest ja tuttavatest, veidike ka oma praegusest elukaaslasest, kes ta ellu uue lootuskiire ja armastuse tõi ning kelle tehtud loodusfotosid blogis palju on. Blogi täieneb uue postitusega iga nädal ja need kõik on väga hea kirjaniku väga head lood.

Sedakaudu jõudsin ka tema jutustuseni „Myös huomenna on päivä“ (2018), mida ta oma koduleheküljel koos veel kahe teosega tasuta e-raamatuna lugemiseks pakub. 

Hannu Mäkelä „Myös huomenna on päivä“ on jutustus vanast mehest. Ta on umbes minuvanune – võib-olla just sellepärast elasin tema saatusele nii tugevasti kaasa. Aga küllap poeb see lugu hinge ka minust vanematele või noorematele inimestele, sest nii nagu jutustuse peategelase Viljoga võib juhtuda igaühega meist. Või meie lähedastega või tuttavatega. Elu keerdkäike ei tea meist keegi ette ja ka seda mitte, millised sündmused, mured või segadused, selgus või meeleähmasus ootavad meid ees enne elu lõppjaama.

Viljo ei mäleta, et ta on Viljo, kuigi selles nimes on midagi tuttavlikku. Ta ei hooma enam kuigi täpselt, kus viibib, mida teeb ja kuhu kulgeb. Ta ärkab hommikul voodis, mis justkui oleks tema oma, aga võib-olla ka pole, ajab selga riided, mis samuti justkui oleksid tema omad, aga võib-olla ka pole. Ta astub õue, naudib päeva pehmust ja otsustab siis juhuslikult nähtud punase autoga sõitma minna.

Auto justkui oleks tema oma, aga võib-olla ka pole, autot juhtida ta justkui oskaks, aga võib-olla ikka ei oska, teed  ja seda linnagi, kuhu oma eksirännakul saabub, justkui teaks, aga võib-olla ka ei tea. Ja kõike seda tehes on ta nii väsinud, et hea meelega suigataks kuskil. Vahetevahel suigatabki ja on raskustes vahetegemisega unenägude ja ärkveloleku vahel. Kõige rohkem tahab ta koju. Oma koju, aga ei mäleta, kuidas sinna minna.

Talle meenuvad igasugused katkendid ja sõnad, mida ta ilmselt pika elu jooksul lugenud on, aga needki on vaid hämuselt tuttavad. Ta ei mõista, miks talle millegi poolest justkui tuttavad inimesed paluvad tervitada kedagi Liisat, kui tema naise nimi on Maria. Mariat mäletab ta hästi, aga ei tea, kuskohast teda leida, kuigi igatsus teda naist otsima kehutab. Oma ema õpetusi mäletab ta ka, kuigi kahtleb kas too on elus või surnud. Oma tütart või oli see poeg arvab ta ka mäletavat, aga kahtleb selle nimeski. Elavad ja surnud, olnu ja olevik on tema meeltes ja mõtetes segiläbi.

Päev Viljo elus, millest Hannu Mäkelä leebe kaastundlikkusega pajatab, on vana mehe jaoks täis seiklusi. Ta kohtub müüjatega kohvikus ja turul, saab trahvi, jõuab politseinike abil haiglasse, kogu aeg aga valitseb tema ümber ebaselgus, millest tungivad läbi vaid üksikud mälestused, neist enamik lapsepõlveaegsed. Viljol on meeles looduse ilu, millalgi nähtud paigad, taevasina, linnulaul, punased autod ja madalad maamajad, aga ta ei mäleta, kus need kõik on ja kuidas nende juurde saab. Lõpuks kohtub ta Liisaga, kes võib-olla on talle tuttav, sest ütleb end olevat Viljo naine. Aga kuna mees arvab, et pole Viljo, ei saa tal omast arust ka Liisa-nimelist naist olla...

Ääretult kurb on see jutustus, aga samas nii helge ja elujaatav. Pealkirjast kuni lõpuni välja. Ka homme on päev.

Mõned tekstijupid:
„Tuon minä aina muistan! Väittävät että muisti huononee iän myötä, saapuu tohtori Alz ja sitten se Heimer ja lopuksi Dear Mister Dement. Joku näin on pilaillut.“

„Siitä muistan kyllä yhden asian, joka usein unohtuu, sen, että minun pitää ottaa lääkkeet. Verenpaine, veren ohennus, mitä niitä kaikkia kremppoja oli. Krempoiksi niitä Maria kutsuu. Mutta missä lääkkeet ovat. Kotona tietysti. Pitää siis lähteä kotiin.“

„Kauan olin nuori, kunnes vanhenin äkisti ja sain kaikki sairaudet kumppaneikseen. Ja samalla ne toiset toverit, oikeat ja elävämmät katosivat, kuolivat pois. Niinkö siinä kävi? Niin.“

„Minne menee kaikki tieto ja kokemus, koko se elämä mikä ihmisessä on ollut?“

„Myös huomenna on päivä. Hyvä niin. Aamulla saan silmäni taas auki ja pääsen pystyyn. Kun uni karisee silmistä, kun juon kahvin, tumman ja väkevän, alan kyllä tajuta missä olen. Silloin näen myös, millainen maailma minua tuolla ikkunankin takana taas oikein odottaa.“


Mõni meie kirjastus võiks selle südamliku jutustuse ka eesti keeles välja anda. On ju ligi 150 raamatut kirjutanud Hannu Mäkelä eesti lugejatele ammune sõber ja tuttav, seda eelkõige nii lastele kui ka täiskasvanutele meeldinud härra Huu lugude kaudu. 1995. a pälvis aga tema raamat „Meister. Eino Leino elu ja surm“ Finlandia auhinna, olles kaalukas sõna Soome kirjanduses ja tõeline kunstisündmus.

2003. aasta maikuust mäletan kohtumist Hannu Mäkeläga Tallinnas Soome Instituudis, kus ta oli külas seoses oma „Meistri“ ilmumisega eesti keeles. Kirjutasin siis temast ja ta raamatutest Õpetajate Lehte ka päris pika loo („Kahe meistri ja härra Huu kohtumine“, ÕpL 13. juuni 2003. Võib-olla panen selle kunagi ka siia blogisse). Tollest kohtumisest jäid mulle nii head muljed, et nüüd Hannu Mäkelä blogi ja teoseid lugedes tunnen, et olen kohtunud vana hea tuttavaga.

Raamatu kaanepilt on pärit Hannu Mäkelä kodulehelt. Kodulehe aadress on https://www.hannumakela.com/ ja sealt leiab lisaks blogile ja e-raamatutele veel palju lugemisväärset.

Siin blogis veel:
„Näkymättömät“
„Ääni joka etsi Laulua“

No comments:

Post a Comment