33. Pärnu filmifestivali filmid inimestest ja loomadest

Sel nädalal näeb telest 33. Pärnu rahvusvahelise dokumentaal- ja antropoloogiafilmide festivali dokfilme, mille hulgast hääletatakse ka rahva lemmik. Mitmel eelmiselgi aastal olen neist kirjutanud: ikka nii, et alguses panen kirja filmid ja pärast nende vaatamist lisan oma mulje (kaldkirjas).

Ühtekokku kirjutasin seda postitust 24.-30. juunil.

1. „Sõbrake“ („Buddy“, Holland 2018, rež Heddy Honigmann).

Eelteate kohaselt on see südamlik dokumentaalfilm kuuest juht- ja abikoerast ning nende peremeestest, inimese sõprusest koertega neis olukordades, kus loom aitab pimedal vanuril teed leida või lapsemeelsel täiskasvanul targalt käituda.

Armsad kutsikad kohe alustuseks. Kunagi kasvavad neistki koerad, kes teevad asju juba siis, kui peremehed alles nende tegemisele mõtlevad. Juht- ja abikoerad, truud kaaslased nägemiskahjustuste, autismi, vaimse tervise probleemide, liikumispuuete ja paljude muude raskuste puhul. Koerad kui sõbrad, kes saladusi ei reeda ja on keskendunud inimese tunnetele. Koerad kui varjatud valu leevendajad. Palju liigutavaid hetki. Korra tekkis mul aga küsimus, kas ikka abikoeraga on kõige mõistlikum lärmakale rokk-kontserdile minna, kas see ei mõju koera kuulmisele kahjustavalt?

2. „Lambakangelane“ („Sheep Hero“, Holland, 2018, rež Ton van Zantvoort).

Eelteatest: „Ettekujutus Hollandi maastikust koosneb tulbipõllust, tuuleveskist ja Põhjamere kohal purjetavatest pilvedest. Ton van Zantvoorti film aga tutvustab oma kodumaad hoopis kui rändkarjuse Stijni ja tema hiiglasliku lambahordi ühiskarjamaad.“

Huvitavam kui eelteate järgi arvasin. Nagu Iraani filmis „Armastatud" on ka siin karjusefilmide lummavad udused vaated kaugustes tärkavale hommikule. Tugevasti ühiskonnakriitiline. Raskemasinate kasutamine rikub loodust ja lambapidamine läheb järjest raskemaks. Seda ka pärimuskarjustel, kuigi võiks arvata, et neid rohkem toetatakse. Kuid iga toetust ja karjatamiskohta ning karja liikumisteed peavad nad sõna otseses mõttes nii riigi kui ka eraomanike käest lunima. Ka ei ole Hollandis enam kerge lambaliha müüa. Peategelane Stijn tahab koos oma perega elatuda viisil, mis kellelegi halba ei tee, hoides ökosüsteemi. Toredad kaadrid lastest, pereelust, karjakoerte tarkusest ja lambakarja liikumistest, karjapidamisega seotud töödest nagu pügamine, poegimise abistamine, lambatapp jm. Kokkuvõttes vahva film, kuigi peategelasel tuleb raskuste tõttu kodumaal oma ametist loobuda. Ta läheb koos naisega Prantsusmaale farmitööliseks.

3. „Kus magab elevant“ („Where the Elephant Sleeps“, Šveits, 2016, rež Brigitte Uttar-Kornetzky).

Eelteade ütleb, et film on tehtud Indias Elevandikülas, kus ravitakse kahetonniste hiiglaste haigusi. Enamus elevante on fataalse diagnoosini jõudnud haigena tööd rassides. Filmi autor küsib, kas ei peaks neisse väga sallivatesse ja sõbralikesse loomadesse inimlikult suhtuma ning pika piinlemise asemel neile halastussurma pakkuma.

Olen kindel, et elevantide kurb lugu on seekordse Pärnu filmifestivali masendavamaid filme. Elevantide rängast ekspluateerimisest. Mahout'ide (elevandiajajate), elevandiomanike ja loomaarstide ning loomakaitsjate vastasseisust. Sellest, kuidas rahaahnuses elevandiomanikud ei hooli loomadest ja ei ravi neid oma tallis piisavalt. India ajurveeda põhimõtete järgi vanade tarkusraamatute põhjal elevantide haigusi tundma õppivad ja ravida püüdvad loomaarstid on küll heasoovlikud, aga paljude haiguste puhul raviksid tõenäoliselt tulemuslikumalt teaduslikul veterinaarial põhinevad arstid, kellele aga saab osaks elevandiomanike vastuseis. Ajurveeda järgi on elevandil 84 tüüpi palavikke, tegelikkuses on aga haigusi palju rohkem. Need loomad on orjad, kes hoolimata oma pühadusest ja sellest, et Indias kummardatakse elevandinäolist jumalust Ganeshat, surevad ahelates. Veel enam, just nende pühaks pidamine ei võimalda neile ka halastussurma kohandada, vaid nad vaevlevad oma elu lõpus suurtes piinades. Lisaks veel napp lause filmi autorilt: „Mul soovitati mitte filmida peksmist“, aga isegi sellest vähesest, mis filmis näha on, aimub, et peksu on palju. Esimest korda pandi Rajasthanis Jaipuris piinlev elevant magama 11. veebruaril 2012. See on seni jäänud suureks erandiks.

4. „Arktika kaamelid“ („The Arctic Camels“, Norra, 2019, rež Karl Emil Rikardsen).

Eelteatest: „Torarin ja Svalin elavad koos vanematega Põhja-Norras, otse Akkarfjordi kaldal. Nad käivad emale-isale pinda, et need ostaks ratsutamiseks hobuse. Lastele tuuakse aga hoopis kaamelivasikad. Kaugest Mongooliast pärit loomade kodustamine, kes Gobi kõrbes peavad taluma veelgi külmemat kliimat kui arktilise Atlandi ääres, ei lähe kuigi libedalt. Ei jää muud üle, kui eksperimendi kordaminekuks mongolid kaugelt Idamaalt Norrasse kohale kutsuda.“

Seda filmi vaatasin viimasena. Üldmulje oli helge. Meeldis Norra perekonna soe suhtumine oma kaamelitesse Bori ja Bestlasse, kes on ainsad kaamelid, kes elavad põhjapolaarjoonest põhja pool. Kuid kuna nad on sündinud ja kasvanud Rootsis, võib arvata, et nad päris kaamelite elu kaugetes kõrbetes eriti oma geenides ei mäleta. Film on tehtud poisikese vaatevinklist. Torarin on kindel, et isa saab kõigega hakkama, ka kaamelite dresseerimisega, et neil ratsutada saaks, kuid isaga juhtub õnnetus ja haige käsi ei võimalda tal enam kõike teha.Toredad kaadrid jõululeiva pakkumisest kaamelitele jõulukuuse all on sügavas kontrastis Mongoolia kaamelikasvatajate hiigelkarjade taltsutamise ja töömeetoditega. Vahvad on laste omavahelised suhted, sest mongolilaste jaoks on norrakad tõelised tulnukad. Kolmeks kuuks Norrasse kaameleid taltsutama tulnud mongol teeb oma tööd algul harjunud rohmakal kombel, kuid peagi saab talle selgeks, mis vahe on kari- ja tööloomade ning lemmikloomade pidamisel. Torarin leiab, et tähtis on kaameli õnnelikkus ja leebed meetodid. 

5. „Armastatud“ („Beloved“, Iraan, 2018, rež Yaser Talebi).

Eelteatest: „82-aastane Firouzeh elab üksinda mägedes ja mõtleb oma 11 lapse peale, kes on ema unustanud. Eakat iraani naist armastavad tema lehmad ja naine muretseb, mis saab lehmadest pärast tema lahkumist Allahi juurde.“

Viie teles näidatava filmi hulgast tahtsin millegipärast kõige rohkem näha just seda. Mingis mõttes meditatiivne, sügavmõtteline portreefilm vanast karjusenaisest, kes on kuuskümmend aastat veetnud kevadest sügiseni mägikarjamaadel. Lubatud on 95 päeva ühes kohas, et mitte karjamaad liigselt kurnata, siis aga tuleb taas nagu igal sügisel, minna oma kodukülla. Käbe naine on kasvatanud 11 last ja tütardele õpetanud, et naine peab hoidma oma mehe poole. Ise on ta teinud seda alates abiellumisest 14aastaselt kuni mehe surmani ja käib tihti nii sügisel kui talvel mehe haual. Riidleb telefoni teel lastega, et need kuude kaupa teda vaatamas ei käi ja paneb poegadele südamele, et nad tema lehmi ka pärast tema surma edasi peaksid. Kui mõnikord tulebki mõni lehm müüa, annab vana naine raha lastele. Ise elab pigem viletsuses ja tööd rügades, kuid on otsustanud käia oma armsa lehmakarjaga mägedes, kuni hing sees on. Nagu usk Allahi tarkusse on ka naise armastus oma lehmade vastu tema elutugi ja lohutus igapäevases väsimatus rügamises. Omamoodi filosoofiline ja elutark film. Meelde tuli Eesti maarahva mure, kui küladest kaovad viimased lehmad.

* Televaatajate hääletusega valiti rahva lemmikuks Hollandi „Sõbrake“. Mina andsin hääle Iraani filmile.

Filmiposterid on internetist.

Vaata ka varasemate filmifestivalide muljeid:
32. Pärnu filmifestivali filmid mässulisusest
31. Pärnu filmifestivali filmid elamise kunstist
29. Pärnu filmifestivali kooselu-filmid