Vaatamisi: need valusalt ühiskonnakriitilised armastuslood (täiendatud)

Juba mitmel aastal olen selles blogis kirjutanud Iberofesti ajal ETV2-s näidatavatest hispaaniakeelsetest filmidest, mis on kavas märtsis kolmapäevaõhtuti. Nii ka seekord. Kui need on mul kas otse- või järelvaadates nähtud, siis kirjutan siin muljetest lühidalt, täiendades seda postitust, kuni viimane film on vaadatud.

2016. a ETV2-s näidatud Iberofesti filmidest kirjutasin siin:
http://iltaka.blogspot.com.ee/2016/03/vaatamisi-hispaaniakeelseid-filme-ja.html
2017. a ETV2-s näidatud Iberofesti filmidest kirjutasin siin:
http://iltaka.blogspot.com.ee/2017/03/vaatamisi-trumani-magda-julieta-ja_23.html
2018. a ETV2-s näidatud Iberofesti filmidest kirjutasin siin:
http://iltaka.blogspot.com/2018/03/vaatamisi-hispaania-kuningannast.html

6. märtsil kl 21.30 „Palmid lumes“ / „Palmeras en la nieve“ (2015; režissöör Fernando González Molina).
Pressiteatest: „Paralleelselt lahtihargnev lugu Hispaania perekonna kahest põlvkonnast, kelle saatus on seotud lummava Fernando Poo saarega Ekvatoriaal-Guineas. 1954. aastal saarele läinud peategelane Killian armub kakaoistandustöölise imekaunisse naisesse. Aastakümneid hiljem avastab Killiani vennatütar Clarence, et onu on aastaid saatnud raha kellelegi Fernando Poo saarele, ja läheb hästi hoitud perekonnasaladust lahti harutama. Suurejooneliste kostüümide ja hingematvalt kaunite loodusvaadetega draama...“

- Bubid, kellest filmis räägitakse kui sõbralikust rahvast Bioko (varem  Fernão do Pó) saarel, on kolonialismist vabanemiseks elanud läbi palju üsna võikaid raskusi ja pole valgete inimeste suhtes enam sõbralikud, isegi siis mitte, kui need valged on sel saarel sündinud. See on suhteliselt aeglaselt kulgeva filmi poliitiline taust, kauni ja kirgliku armastussuhte tagaplaan.

Esialgu tundub, et film on liiga pikk, kuid tasapisi haarab tegevus kaasa ja kokkuvõttes võib seda soovitada eeskätt eepilisemate käsitluste austajatele. Peategelased on kenad, nende saatuse keerdkäigud köitvad ja põnevad. Suurejooneliste kostüümidega draamaks ma seda siiski ei nimetaks, sest põhiliseks riietuseks on pigem istandusetööliste rõivad. Pisarakiskujana toimib see film ka. Viielisel skaalal võiks minult 4+ või 5- saada.

13. märtsil kell 21.30 „Fantastiline naine“ / „Una mujer fantástica“ (2017, Tšiili, Saksamaa, Hispaania, USA; rež Sebastián Lelio).
Pressiteade lubab filmi kahest armunust, kes kavatsevad kahekümneaastasest vanusevahest hoolimata ülejäänud elu koos veeta. „Orlando jättis Marina pärast maha oma perekonna. Ühe sünnipäevapeo järel, kus Orlando lubab viia naise reisile Iguacu joa juurde, jääb mees raskelt haigeks ning sureb haiglas. Marina avastab, et tema kui transseksuaalist naise jaoks satub ühtäkki kõik kahtluse alla: nende suhe, tema roll mehe surmas, tema õigus leinata meest, keda ta armastas. Film pälvis parima võõrkeelse filmi Oscari ja Berliini festivalil parima režii Hõbekaru.“

- Daniela Vega mängib selles väga rahulikult ja vaoshoitult äärmises pingeseisundis omapärast naist, kellele ei anta õigust leinata, keda kahtlustatakse oma armastatu tapmiseski ja kes on tegelikkuses palju andekam ning hingeliselt hoopis puhtam ja siiram kui tema ümber olevad inimesed. Esmajoones ongi see film suhetest ja käitumisest, leinast ja põlgusest, sellestki, et koer mõistab hingehaavadega inimest paremini kui keegi teine. Täiesti hea film ja üsna huvitav operaatoritöö.

20. märtsil kell 21.30 „Pablo ja Escobari vahel“ / „Loving Pablo“ (2017, ingliskeelne hispaania film, rež Fernando León de Aranoa). Aluseks on Virginia Vallejo mälestusteraamat „Loving Pablo, Hating Escobar“.
Pressiteate andmetel plahvatuslik lugu, mille osapoolteks Kolumbia kuulsaim naisajakirjanik Virginia Vallejo ning maailma kardetuim narkoparun Pablo Escobar. Kui Virginia esmakordselt Pablot kohtas, paelus naist mehe karisma ning nakatav kirg oma riigi ja rahva vastu. Samal ajal, kui muutus kirglikumaks nende armulugu, karmistus ka brutaalne vägivald, millega Escobar oma impeeriumit laiendas ja valitses. Ühel hetkel pidi Virginia otsustama, kas toetada meest, keda armastab, või aidata võimudel alistada üht kõige jõhkramat kurjategijat, keda maailm iial tundnud.

- Lootsin sellest filmist enamat, sest kogu õnnestumiseks vajalik algmaterjal oli olemas: pingeline tegevus, ambitsioonikad peategelased, hispaaniakeelse filmimaailma staaridest peaosatäitjad, kirev Kolumbia elu, tapmised ja tagaajamised... Tegelikult on film minu arvates vaevu keskpärane. Kumbagi pole piisavalt, ei armuloole vajalikku kirglikkust ega ka poliitilistele filmidele omast teravust.

Huvitavam oli Escobari sihikindlus, see, kui mängleva kergusega viis ta ajakirjanikust teletähe seisukohale: „Mind ei huvita, kuidas ta raha teeb, huvitab ainult, kuidas kulutab“. Ja teinegi Escobari tõde, mida mujal maailmaski peale Kolumbia ette tuleb: „Demokraatiat tehakse rahaga ja meil on palju raha“. Meile suhteliselt vähe tuntud ajalooepisoodide käsitlemine, Kolumbias vohanud vägivalla, uskumatu korruptsiooni ja narkoparunite kõlvatuse näitamine on aga veenev.

27. märtsil kell 21.30 „Sümfoonia Anale“ / „Sinfonía para Ana“ (2017, Argentina, rež Ernesto Ardito ja Virna Molina.)
Pressiteatest: „Ana on 1970. aastate alguse rõõmsameelne teismeline, kes koos oma parima sõbratari ja kooliõega elab läbi armastuse ja mässuvaimu aegu. Kui Ana tutvub Litoga, muutub kõik. Sõbrad käivad peale, et ta jätaks Lito maha, Ana ise pelgab süütuse kaotamist. Kõhklused ja kahtlused viivad ta salapärase Camilo juurde. Ana heitleb kahe kire vahel. Hunta diktatuur heidab tema maailmale surma, üksilduse ja õuduse varju.“

- „Mälestused on meie ainus pelgupaik,“ kirjutab Ana sõbratarile. Ta on viieteistaastane ja arvas veel aasta tagasi, et kõige olulisem on koolis käies armuda iga päev uude poissi. 1974. aasta, keeruliste poliitiliste sündmuste aeg Argentinas. Ja kõik muutub järjest süngemaks. Buenos Airese riikliku keskkooli õpilased osalevad poliitikas kire ja mitmesuguste veendumustega, Ana on vasakpoolne, samuti paljud tema sõbrad, kelle elu läheb väga raskeks ja ohtlikuks sedamööda, kuidas läheneb sõjaväehunta operatiivkontrolli aeg (1976). Ja ometi, surma(de)st hoolimata, on selles filmis palju igatsust armastuse järele. Vaadata on raske, nähtu mõjub dokumentaalsena.

Filmiplakatid on pärit internetist ja neid näeb suuremalt, kui neile klõpsata.