Rosemary Sutcliff „Kuningas Arthuri triloogia“

Lugemisaasta 2018 algas ja lõppes mul müütidega. Jaanuaris kirjutasin siin blogis Neil Gaimani „Põhjala müütidest“, jõuluaja veetsin aga hästi paksu raamatuga. Ei, mitte selle paksu raamatuga, mis jõuludega mõtteis kõige esmalt seostub, vaid hoopiski kuningas Arthuri Ümarlaua rüütlitest pajatava „Kuningas Arthuri triloogiaga“. Muuseas, tõlkija/toimetaja tandem on neil müüdiraamatutel sama ning koostöö ilmselt sujuv.

Rosemary Sutcliff
„Kuningas Arthuri triloogia“
Inglise keelest tõlkinud Allan Eichenbaum.
Toimetanud Krista Kaer.
Kirjastus Varrak, 2018.

Mul ei olnud varem kuningas Arthuri seltskonnaga kuigi head suhted. Ikka on need tegelinskid mõnes filmis ette sattunud, aga enamikus on need filmid olnud igavavõitu ja naiivsed. Päris lapseeas üritasin lugeda Mark Twaini „Jänki kuningas Arthuri õukonnas“, mis tõenäoliselt on hea raamat, aga minu kätte sattus liiga vara, tüdinesin sellest kiiresti ja minust on see poolikuks jäänud seniajani. Rüütliromaanide kirglikuks austajaks ma ei saanud.

Nüüd loetud Rosemary Sutcliffi kolmikteos aga aitas selle kuningliku rüütlimajanduse minu jaoks süstematiseerida, pani enam-vähem loogilisse järjekorda, seletas põnevalt, kes oli kes ja mis oli mis, püstitas küsimuse, milleks see kõik, andis ülevaate nii rüütlite ülimast tarkusest kui ka lapsikust lihtsameelsusest. Alati valmis võitlema, tegutsesid nad sageli umbropsu ja tõid häda kaela nii endale kui oma sõpradele. Verd voolab selles raamatus ojadena, kangelased kappavad kaunitel hobustel või lamavad haavatutena, nende südamedaamid ohkavad ja nutavad või lebavad raugete leebete neitsitena oma surivoodil. Neis legendide ja müütide ümberjutustustes on oma koht võluritel ja haldjarahval, kes pole ei kuri ega hea, vaid lihtsalt on…

Sisututvustus raamatu tagakaanelt.

Rosemary Sutcliff (14. dets 1920 – 23. juuli 1992) oli inglise romaanikirjanik, keda tunti enim tema lasteraamatute kaudu. Rangelt võttes võiks ju  „Kuningas Arthuri triloogiat“ lasteraamatuks pidada, kuid ka täiskasvanutele on see vahva lugemine. 1986. a ütles Sutcliff ühes intervjuus, et tema raamatud on lood üheksa- kuni üheksakümneaastastele lastele.

Sutcliffi fantaasiamängudele on omane ajalooteostele tuginev põhjalikkus, legendidele ja müütidele tavapärane suursugusus, oskus rüütlite tarkust ja lollust kujutada niimoodi, et nad jäävad meelde ja kutsuvad oma käekäiku jälgima. Vaprad olid nad kahtlemata ka, kuid kaitsetud kõiksuguste silmamoonduste ees. Sutcliff, muide, oli väga haiglane ja enamasti ratastoolivang – seda imetlusväärsem on tema oskus kirjutada nii dünaamiliselt ja hoogsalt arenevaid lugusid.

Üks tsitaat loetust ettekujutuse andmiseks:
„Kuid sellest päevast peale armastus Lanceloti ja Gueneveri vahel muutus, see polnud enam selline nagu enne. See oli tugevam kui eales varem, kuid see polnud enam lihtne, nagu oli olnud, sest sellele oli lisatud kahtlust ja kadedust ja kahetsust, ning üsna pea lisati  sellele ka süütunnet, sest sellest ajast peale ei püüdnud nad enam teineteisest eemale hoida. Ja nende kokkusaamisest tuli kurvastust ja valu ja pimedust nii neile enestele kui Arthurile ja Arthuri kuningriigile, täpselt nõnda, nagu Merlin oli ennustanud, enne kui läks ise pimedusse oma võlutud viirpuu all.“

Triloogia kõige mahukam ja minu jaoks kõige nauditavam osa oli esimene: „Mõõk ja sõõr“. Järgmistes osades „Valgus laane taga“ ja „Tee Camlanni“ arenevad sündmused kiiremini ja kuhjub traagilist pinget kuni lõpplahenduseni. Lemmiktegelaseks kujunes mulle maailma parim rüütel Lancelot, aga triloogia üks võlu on seegi, et iga lugeja võib endale oma lemmikrüütli või -kuninga valida, sest teos lausa kubiseb neist.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.