Põhjapoolsesse tuppa, kus ma arvutis oma kirjatöid teen, paistis päikest varem harva. Ainult õhtuti ja nii, et see mu tegemisi ei seganud.
Aga juba mõned aastad, pärast seda, kui naabermaja endale uue suure parkimisplatsi rajas, on päike tõeline tüütus, sest ta peegeldub parkivate autode klaasidelt ja keredelt peaaegu terve päeva jooksul mu tuppa üsna teravate pimestavate kiirtena või kuskil silmanurgas häirivate valguslaikudena. Mõnikord paneb silmad valutama ja vett jooksma.
Sellest hädast päästab ainult paksude kardinate ettetõmbamine, aga tervet päeva ka kardinate varjus olla ei taha. Igatahes olen märganud, et parkimisplatsi päikesepeegelduste pärast on mu silmanägemine tasahilju halvenemas. Loodetavasti ei lähe asi siiski nii tõsiseks, et ma lugemise ja kirjutamisega jätkata ei saaks.
Blogisse peaksid lugemismuljetena varsti jõudma Mitch Albomi „The First Phone Call From Heaven“ ja hiljuti Varrakult ilmunud Jim Robbinsi „Imelised linnud“.
No comments:
Post a Comment