Kui alustasin oma „selle suve projektiga“ lugeda läbi seitse Mitch Albomi teost, ei arvestanud ma selle tõigaga, et ühe autori mitut raamatut järjestikku lugedes hakkab märkama traagelniite ja mõttekäike, mille abil need kokku kirjutatud on, iseäranis siis, kui teoste teema on sarnane. Pole ka erilist vahet, kas raamat on puhas ilukirjandus või mõni pikem pajatus tõsielust. Tegelikult tuhmub seetõttu ka lugeja arusaam, kas raamat on hea või väga hea – halva tunneb ära –, sest eri teostes on palju ühetaolisust ja kordusi.
Mitch Albomi „The First Phone Call from Heaven“ (2013) oli selle „suveprojekti“ viies raamat. Teemaks ikka, et inimesed tahavad teada teispoolsusega, eriti surmaga seotud saladust, tahavad teada, kas on elu teiselpool seda piiri, millest kõik kord üle astuma peavad.
Kuigi ka selles teoses on Albom tavapäraselt tundlik ja südamlik, on siin eelmiste raamatutega võrreldes rohkem žanrilist mitmekesisust: seda võib pidada niihästi põnevusromaaniks kui ka psühholoogiliseks heietuseks, krimkaks või ulmekski, selles on seiklusi rohkem kui neis eelmistes, mida lugesin. Sellisena on see romaan kõnetanud paljusid lugejaid, kes on GoodReadsis teada andnud, et neile Mitch Albomi kirjutatu niisugusel justkui muutumatul, aga ometi teisenenud kujul meeldib.
Mind haaras „The First Phone Call from Heaven“ vähem kui eelmised raamatud. Lõpus jätsin rahumeeli lehekülgi vahele, kuskil teises pooles oli teos minu jaoks mõneti äravajunud. Aga see ei tähenda, et romaan on vilets, sest tõenäoliselt hakkas nüüd oma osa mängima teatud küllastustunne, mis ühe ja sama autori raamatute järjestikusel lugemisel nii kergesti kipub tekkima.
Tegevus kulgeb väikeses Coldwateri linnas Michigani osariigis. Selles kirjaniku sõnul väljamõeldud paigas, kus kõik tunnevad kõiki ja kus pered on elanud põlvkondi, heliseb ühel ilusal reedel Tessi telefon. Ta jääb ootama uusi kõnesid ja otsustab, et ei räägi kellelegi, et helistas ta surnud õde. Aga helistatakse ka teistele: naisele, kes otsustab just nimelt kõigile teatada, et kummalise kõne sai, ja veel mõnele, kes kõik tunnevad ära tagaigatsetud tuttava hääle – nendega räägivad kallid kadunukesed, ema, õde, poeg... Nad ütlevad, et helistavad taevast.
Need, kellele pole helistatud, on ühtaegu kadedad ja kurvad. Nad ruttavad ostma sama firma telefone, mis on neil, kes on saanud kõnesid taevast. Telefonil on selles raamatus üldse väga tähtis koht, sest rööbiti Coldwateris juhtuvaga kirjutab Albom ka telefoni leiutamise ajaloost, Alexander Belli elukäigust ja teistestki, kes telefoniside leiutamisele pretendeerinud on.
Sully Harding, raske saatusega endine sõjaväelendur, jääb skeptiliseks ka siis, kui enamik inimesi juba suurde imesse usub. Ta hakkab asja uurima. Samamoodi uurivad toimunut ajakirjandus, iga väljaanne muidugi omakasu peal väljas olles ja telejaamad järjest tulusamaid saateid planeerimas; kirikud, sest helistatud on erinevate koguduste liikmetele ja kirikuisad tahavad, et eelistatud oleks just nende usku; politsei ja tuhanded palverändurid.
Väikelinna elu muutub täielikult. Inimeste elukäigud ka, sageli ootamatus suunas. Põnevust jätkub. Lõpplahendus on ootamatu. Reedeseid kõnesid oodatakse pakiliselt. On see siis ime või hoopiski pettus, kes teab…
„There are two stories for every life; the one you live, and the one others tell.“
„The media had two sides; the side that wanted to get the news, and the side that wanted to make sure nobody else got it.“
„In the end, the network treated proof of heaven no differently from a royal wedding or a reality-show finale: it weighed the costs of production versus the return on investment. Viewer interest in Coldwater was immeasurable; people would watch...“
***
See oli niisiis viies raamat, mida Mitch Albomi omadest nüüd järjestikku lugesin.
Esimese kahe kohta vaata siit: Mitch Albom surma loomulikkusest, ilust ja eetikast
Kolmanda kohta kirjutasin siin: Mitch Albom „For One More Day“
Neljas: Mitch Albom „Have a Little Faith“
Kaks Albomi raamatut on veel lugeda jäänud.
No comments:
Post a Comment