Richard Flanagan „Kitsas tee sisemaale“

Richard Flanagan
„Kitsas tee sisemaale“
Sarjast „Moodne aeg“.
Tõlkinud  Kristjan Kannike.   
Kirjastus Varrak, 2016.

Mulle meeldib maakera kuklapoole kirjandus. Mu kõigi aegade kõige lemmikum raamat, millest ma veel selles blogis ei ole kirjutanud, on pärit Austraaliast. Veel mõned sealse kandi kirjanike romaanid ja novellid on mind vägagi paelunud. Seepärast otsustasin pikemalt mõtlemata ka Flanagani lugeda, olles kindel, et saadav elamus on seda väärt.

Ega ma eksinudki. Tasmaania mees Richard Flanagan on raamatus „Kitsas tee sisemaale“ („The Narrow Road to the Deep North“, 2013) oskuslikult kasutanud nii oma isa meenutusi Jaapani orjatöölaagrist Tai-Birma Surmaraudtee ehitusel kui ka omaenese kujutlusjõudu ja karakteriloomise oskust. Tema romaani ainestik on sõna otseses mõttes kõhedust tekitav, aga surmalemääratute paine kõrvale on ta põiminud kauni armastusloo ja vähem kauneid tüdimuselugusid ning peategelase, vananeva arsti mõttekäike. Lisaks veel ekskursid jaapani luulesse.

„Sel moel, mõtles Nakamura, on jaapani vaim raudtee ise ja raudtee on jaapani vaim, meie kitsas tee sisemaale, mis aitab Bashō ilu ja tarkust laia maailma viia.“

Kõik kokku on kohati üllatavalt filigraanne, poeetiline ja diskreetne, et siis jämeda robustsuse ja jahmatava otsekohesusega vahelduda.

Sellest romaanist saaks põneva filmi. Ma arvan, et selles filmis domineeriks pruun värv kõikides oma varjundites. Mudapruun raudtee-ehituse ja pommiplahvatuste kaadrites, hallikaspruun maharaiutavate peade kaelakortsudes, väljaheidete pruunikas löga, mille lakkamatu vihm laiali uhub. Tulekahjude pruuni lõõma oleks selles palju ning jahtuva tuha pruuni, aga ka mustjaspruune silmi ja juukselaineid, liivapruuni rannal, kus armsam käis, vanade raamatute pruunikaid nahkköiteid. Paljutki veel...

Ja veel on punast. Verd. Palju verd ja piinamisi. Peksu. Julmust. Mõnitamist. Koolerat. Surma.

Just see on põhjus, miks ma ei söanda seda väga hästi kirja pandud teost kõikidele lugemiseks soovitada. Kuid alustanul on raske raamatut pooleli jätta, sest nii väga tahaks, et tegelastel, noil üliväsinutel ja viletsaks muutunutel seal vangilaagris hästi läheks. Aga hästi minemine tähendab siinjuures paljude kannatuste üleelamist. Selleks aga aitab kaasa meeste karm sõprus. Kannatusi kirjeldades ülistab kirjanik inimlikkust.

On ka punane kameeliaõis, mis peategelasele ikka ja jälle meelde tuleb...

Võib kujutleda tõlkija tunnetepinget seda teost vahendades. Minu arvates on ta hästi hakkama saanud. Märkisin enda jaoks ära palju tsitaate. Kuid piirdun siin ainult kolmega.

„Löö! kuulis ta kedagi karjumas. Löö seda kuradi palli, enne kui kell heliseb ja kõik on läbi.
Ja sügaval südamepõhjas mõistis Dorrigo Evans, et terve tema elu oli olnud teekond selle punkti poole, kus ta oli hetkeks lennanud päikesesse ja pidi nüüd igavesti sellest eemalduma. Miski ei ole enam iial sama tõeline. Elul ei ole enam eales säärast tähendust.“

„Liin tervitas vihma ja päikest. massihaudades idanesid kolpade ja reieluude ja katkiste kirkavarte vahel seemned, rööpanaelte ja rangluude kõrvalt tõusid üles köitraod, mis väändusid ümber tiikpuust liiprite ja sääreluude, abaluude, selgroolülide, pindluude ja reieluude.“

„Kõik oli ühtaegu kummaline ja lahke. Lihtsatel toolidel oli hea istuda, ja ka paigal oli õige tunne ja inimesed tundusid head, ja nii kaua kui kestab see öö, mõtles Jimmy Bigelow, ei ole maailmas teist paika, kus ta olla tahaks.“

Romaanis on meenutatud mitut laulu. Selle ajastu hitte. Üks neist, šotlaste „Auld Lang Syne“ on meile eesti keeleski väga tuttav, algab sõnadega „On küünlavalgus hell ja soe, süda marsitaktis lööb...“ Vennaskond on seda „Lahkumismarssi“ laulnud, veel varem aga keegi meie tuntud solistidest. Mäletan seda oma lapsepõlvest. Siia valisin YouTube'ist paljude hulgast Julie Andrewsi esituse –


Peategelane meenutab oma armastatust mõteldes 1930. aastate kabareetähte Leslie Hutchinsoni (1900-1969), kes oli „lähedane kuningliku perekonna daamidele“. Kontrastina raamatu masendavamatele lehekülgedele kirjutangi seda postitust nüüd tema mahedate laulude saatel. Temast ei teadnud ma enne seda raamatut midagi. See laul, millest romaanis juttu – „These Foolish Things“ – ja laulja on siin:


Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

Katkend raamatu algusest.