Peeter Tulvistega ajalikust ja igavesest

Kuhu teil kõigil küll kiire on?

Täna läks Peeter, mu pioneeri- ja keskkooliaastate hea sõber, kaaslane kokkutulekute lõkkevalves ja kooli näiteringis. Hiljem kohtusime harvem, aga meie noorusaja sõprusest oli nii tugev põhi all, et need trehvamised alati väga südamlikeks kujunesid ka siis, kui me mõnes asjas ehk ühel meelel ei olnud.

Tema eludaatumiks jääb: 28. oktoober 1945 - 11. märts 2017.

2008. aasta kevadel ajasin Peetriga Toompea lossis hästi pikalt juttu ja juunis ilmus Elukirjas selle vestluse tulemus, pikem kirjatükk „Peeter Tulvistega ajalikust ja igavesest“. Peeter andis selle juurde oma erakogu  fotosid. Loo suure avafoto pildistas Tiit Koha.

Et Elukirja arhiiv on internetist kadunud, saavad seda lugu lugeda ainult need, kel too ajakirjanumber juhuslikult alles on või kes sammud raamatukokku seavad. Sestap panen selle loo nüüd siiagi. Küll mitte täpselt selle variandi, mis Elukirjas ilmus, vaid ilma toimetuse parandusteta originaali. Illustratsiooniks panen ajakirja leheküljed.

Kes pikki blogilugusid meelsasti ei loe, võiksid lugeda loo lõppu – akadeemiku mõtteid kestmisest ning anekdooti, mida ta Elukirja lugejatega jagas.

Niisiis...

Peeter Tulvistega ajalikust ja igavesest
Linda Järve

Akadeemik ja riigikogu liige Peeter Tulviste ütleb, et arvatavasti on ta põhiosa oma juhioskustest saanud pioneerieas. Ta oli Tallinna pioneeride staabi liige, 10. keskkooli malevanõukogu esimees, kes kandis vormipluusi peal kaelas kirevat vilenööri. Mida kirevam see skaudilik vilenöör oli, seda rohkem oskusi ja tarkusi oli selle kandjal.

See oli meievanuste jaoks põnev aeg. Peetriga tutvusin naaberkooli külalisena tema malevakoondusel, mis oli pühendatud teaduse ja tehnika arengule. Koonduse oli kosmoselennuna lavastanud Peetri sõber Ingo Normet. Õhulaev „Lõbus 114“ startis Kuule saalitäie vaimustunud laste silme all. Veel iseloomustasid seda aega mitmesugused maastikumängud, kokkutulekud  ja aktiivilaagrid nagu unustamatu Tagametsa..

Tolle aja kihvtid pioneeritöötajad Gustav (Kutt) Vilbaste, Lembit Prits, Heino Väli, Harri  Lüüs jt  tahtsid pioneeriorganisatsioonis sisse seada neid kombeid, mis olid skautidel ja noorkotkastel olnud enne sõda. Küllap oli neil sellepärast ka pahandusi, aga nad ei jätnud jonni. Palju õpetati toimetulekut looduses keerulistes tingimustes, mitmesugust korraldamist ja juhtimist. Peeter lisab: „Mul on sellest ajast küll hea meel. Meil oli ka särav pioneerijuht Marta Kangro, kes läinud aastal suri – väga huvitav isiksus ja hea kasvataja. Kui tagantjärele mõtelda mu rektoriaastatele, siis ei olnud mul varem mingisugust juhtivat rolli ülikoolis. Olin väljaspool seda mängu, sest ei olnud parteis. Ja kui juhtus niimoodi, et olin pool aastat üsna ootamatult taastatava filosoofiateaduskonna asutajadekaan, seejärel ühe aasta prorektor ja viis aastat rektor, siis aitas mind just see juhikoolitus, mis oli pärit pioneeriajast.

Esiteks teadmine, et pead ise asju korraldama. Marta Kangro matkadel oli iga päev üks pioneer, kelle peale pandi selle päeva kogu korraldamine ja juhtimine: et kõik saaksid kõnnitud, kellelgi ei oleks liiga raske, kõhud saaksid täis, jalad ei oleks hõõrdunud, et saaks õigeks ajaks õhtule. See oli väga tugev koolitus. Kõige tugevam on see geograafidel ja bioloogidel, kelle amet on niisugune, et nad koos kõnnivad. Minu meelest ongi nendega suhteliselt lihtne asju ajada.

Teiseks vastutuse enda peale võtmine: laagris on kohutav olla, kui seal on halvad suhted. Juhi kohustuste hulka kuulub otseselt ka suhete ja meelehoiu hoidmine. Nii hästi või halvasti, kui ma neid kahte asja oskasin, olid need oskused pärit just tollest noorusajast. Arvan, et meie skaudi- ja noorkotkalaadne pioneeriaeg oli väga tore.“

Kaugemal õpib võrdlema
Pärast keskkooli lõpetamist läks Peeter õppima Moskva ülikooli. Ta oli küll kogu aeg unistanud, et läheb Tartusse ja käis koos Ingo Normetiga mitu korda ka keskkooliajal Tartu vaimuelust osa saamas. Peetrit tõmbas ajalugu, aga kodus tehti talle selgeks, et selle riigikorra  ajal ajalooga tegelda on paratamatu valetamine ja varjamine, millega pole mõtet ennast siduda. Lõpuklassis soovitasid ajalooõpetaja Silvia  Õispuu ja eesti keele õpetaja Helju Jõesaar tal konkureerida nn vabariiklikul kohal erialale, mida Eestis ei õpetatud. Eksamid oli võimalik teha eesti keeles ja Eestis. Kahele kohale konkureeris kaksteist noort. Peetrist sai psühholoogiatudeng kauges võõras suurlinnas.

„Moskvas sai hästi aru, et oleme teistsugused oma kultuuri ja ajaloo poolest. Ka võimaldas Venemaal olek vaadata Eesti asjadele võrdleva pilguga. Identiteedi seisukohast oli mulle kindlasti tähtsam kasvuaeg Eestis, aga asjade kõrvaltvaatamise võime tuleb tihtipeale siis, kui oled võõras kultuurikeskkonnas.

Kui vahel küsitakse, mida, kus ja kuidas ülikoolis õppida, siis oleks minu meelest mõistlik õppida kaks-kolm aastat siin ja siis, juba oma tahtmist teades, selles maailma ülikoolis, kus just seda asja eriti hästi õpetatakse, mis sind huvitab. Üks ülikooliaasta peaks kindlasti kohustuslikus korras mööduma väljaspool oma ülikooli ja riiki. See annab kogemusi juurde. Ameerikas on ülikoole, mida ei saa muidu lõpetada, kui pole aastat elanud välismaal.“

Virisemine ei vii kuhugi
Psühholoogiadoktor Tulvistelt küsitakse sageli, miks ta on riigikogus selle asemel, et olla kateedris, laboris või ekspeditsioonil. Ta vastab siis: „Arvan, et olen õiges kohas, muidu ma siin ei istuks. Minu meelest  teevad oma elu liiga lihtsaks need inimesed, kes arvavad, et on Eesti riigi jaoks piisavalt teinud, kui selle kallal virisevad. Virisemise traditsioon on meil sajandeid vana, sest riik on  olnud võõras. Kui kedagi oleks tarvis õpetada, kuidas üht riiki hukka ajada, siis selles me oleme suurepärased, oskame seda paremini kui keegi teine. Aga ma pean palju rohkem lugu nendest, kes tahavad midagi konstruktiivset ära teha, oma riiki ehitada. Seda hüpoteesi, et ühemiljoniline rahvas suudab pidada oma rahvusriiki, tuleb alles tõestada. Ka on meil õnnetult vähe omariikluse kogemust. Mida rohkem ajusid saame riigi ülesehitamisele kaasata, seda parem.“

Peeter Tulvistele teeb rõõmu, et  kogu nõukavärk kokku kukkus ja nüüd on meile terve maailm lahti. Ta ei arva, et endiste kommunistidega peaks midagi hirmsat tegema, aga seda ütleb küll, et kui nad hakkavad rääkima mingitest demokraatiatest ja teab millest veel, siis tuleks neile küll peksa anda. Nõukogude riik oli süsteem, kus mingi bande võttis ja pani riigi lukku: ütles, kus inimene tohib või ei tohi olla oma ainukese elu, kus ta tohib käia ja kus mitte.

„Hiljuti lugesin intervjuud Kristjan Palusalu tütrega. Ta lõpetas selle väga sümpaatselt: isa tahtis, et Eesti oleks vaba, ja praegust jorisemist ta poleks sallinud. Samasugune suhtumine oli Jaan Krossil väga tugevasti. Nüüd tagantjärele on tarku palju, kes enda meelest täpselt teadsid, mismoodi Eesti vabaks saab ja et see kohe juhtub... Siis nad pidid seda küll väga hoolega varjama kõikide inimeste eest. Tühja nad teadsid tegelikult. Arvati et vabaneme pärast mingit sõda, pärast võitlust ja raskeid kaotusi. Aga, et me niimoodi vabaks saame ühekorraga, seda ei osanud ju keegi ette näha, ja minu meelest see oli nii suur sündmus, et meil on nii vedanud, nagu üldse saab vedada. Peab katsuma lahus hoida  tõeliselt suuri ja tähtsaid asju ja väikeseid virisemisi.“

Karu tagumiku alt väljas
Sellega on psühholoogist riigimees nõus, et samas ei olnud inimeste teadvus nii järsuks muutuseks valmis. Ka mõni ta tuttav ei suuda tänase päevani sellega leppida, et Eesti niimoodi vabaks sai. Ta ütleb, et saab neist aru: nad arvasid, et vabadus tuleb tingimata suure sõja ja võitlusega. Nagu ajaloožanri reeglid ette näevad. Aga läks teisiti. Nagu läheks muinasjutus, kus prints on kuulnud, et kuskil on printsess, kes tuleb üles äratada, aga enne on vaja ületada kolm takistust. Esiteks lohe. Prints riietub raudrüüsse, istub hobusele, võtab mõõga ja kilbi ja sõidab lohe juurde. Kolistab lohe koopasuus, ütleb, et lohe, tule välja, ma tahan sinuga võidelda, printsessi vabastada ning temaga abielluda. Siis kostab koopast kobinat, lohe pistab pea välja ja ütleb: „Tahad oma printsessi, võta oma printsess ja kao siit. Mul on siin nii palju oma asju teha praegu.“

„Loomulikult, suure vaevaga oli ära õpitud karu tagumiku all elamine, ja siis äkki oli karu läinud... Inimene ei ole nagu James Bond, et pärast veest, tulest ja vasktorudest läbi käimist pühib kaks korda käega üle juuste, sätib lipsu sirgeks ja on valmis.

Saksamaal pidasin loengu ja mult küsiti, et kui alustaksite praegu Eestis kõiki muudatusi, mida teeksite siis teistmoodi selle tarkuse valguses, mis nüüd on olemas. Vastasin siis nii: "Kultuuripsühholoogia mätta otsast vaadatuna peaksime igal pool kõvasti kuulutama: kallid inimesed, me oleme elanud ühte tüüpi ühiskonnas, nüüd hakkame elama täiesti uut tüüpi ühiskonnas, kus kõik need asjad, mille järele oleme siiamaani igatsenud, on olemas. Aga me peame teadma, kuidas see ühiskond funktsioneerib. Seda absoluutne enamik inimestest ei tea ega kujuta ette.“

Meie jaoks uus ühiskond tuli ju ootamatult. Mul ei lähe kunagi meeles, kuidas 1988. aastal lasti mind esimest korda Nõukogude Liidust välja konverentsile Ungaris. Ungari oli tol ajal astunud juba pika sammu sellise ühiskonna poole, nagu meil praegu on. Tol ajal see vahe oli kohutav. Siis küsis üks ungari ametivend, mis tunne mul on seal ringi vaadates. Ütlesin, et kontrast on muidugi suur. Raamatud, mida me pidime salaja käest kätte andma, on vabalt poes müügil. Letid on igasugust kaupa täis. Ja ta ütles, aga pidage silmas seda, et kui teil peaks samamoodi kõik hästi minema, nagu meil on läinud, siis tekivad ka niisugused probleemid, mida teil praegu ei ole. Praegu ei ole teil poes midagi saada ja te kirute õigusega parteid ja valitsust, kes selles süüdi on. Aga kui poes on kõike, kuid teil pole raha, siis ei saa te enam valitsust kiruda. Kui olete aus, peate ennast kiruma, et naabril on raha, aga teil ei ole. Ja see arusaam on inimese jaoks palju valusam kui valitsuse kirumine.

Teise hädana nimetas ungari psühholoog seda, et inimesed hakkavad rabama tööd teha, surevad noorelt ära, abielud lähevad lõhki, sest kogu aeg tahetakse elada natuke paremini kui naaber.

Tulin tagasi ja katsusin seda juttu otsekohe kuhugi lehte sokutada, aga see ei olnud veel võimalik. Kui inimestel oleksid sellised teadmised olnud, ehk oleks neil siis olnud kergem. Praeguseks oleme harjunud ühiskonna kiire muutumisega. See annab teatud eelised võrreldes  näiteks nende Lõuna-Itaalia talupoegadega, kes elavad niimoodi, nagu nende esivanemad elasid sajandeid tagasi. Need eelised võib-olla tulevad meile kasuks.“

Elukaugusest ja elurõõmust
Teadusega tegeleks Peeter Tulviste hea meelega palju rohkem. Reedeti on tal kultuuripsühholoogia loengud Tartu ülikoolis. Ta ütleb, et muidugi jääb inimene ka ülikoolis töötades vanemaks, aga seal sul tulevad igal sügisel uued lapsed oma mõtteviisiga, kellega kokku puutud, ja see on värskendav.

Nii riigimehi kui professoreid peab tavamõtlemine elukaugeteks inimesteks. Tulviste ütleb selle kohta: „Erakordselt põnev aeg oli minu jaoks 2001. aasta presidendikampaania, mil sõitsin suvega Eestis läbi 40 000 km. Seda juhtub harva, et oma maa elus nii täieliku ettekujutuse saad, aga elukauguse probleemi pole mul elus olnud. Kui ma midagi ei tea, siis küsin.“

Tahan teada, kas Peeter on kahetsenud, et tookord Eesti presidendiks ei saanud. Ta vastab:  „Ilmselt mitte. Võib-olla mul oleks kurvem meel, kui oleksime kehva presidendi saanud, aga praegune president teeb oma tööd hästi.“

Peetri abikaasa psühholoog Tiia Tulviste oli meie jutuajamise ajal USA-s Fulbrighti stipendiumiga uurimistööd tegemas ja Peeter pidas plaani teda vaatama sõita ning ühes ülikoolis loengut pidada. Tütar Epp õpib Tartus eripedagoogikat. Poeg Jaan on mitmekesiste huvide ja ettevõtmistega: õppis psühholoogiat ja sinna otsa majandust.
Peeter ütleb, et elus on suur rõõm, kui haiguseid ja hädasid ei ole. „Kui oled natuke maailmas ringi käinud ja näinud tõelist vaesust, siis mõistad, kuidas sul vedanud on. Meie lapsepõlves pärast sõda peeti vaeseks seda, kel polnud midagi süüa, midagi selga panna ja kusagil olla, kes oli talvel külmaga õues. See on tõeline vaesus ja selle pilgu läbi on maailmas võrratult hullemaid kohti kui Eesti.

Haigustest on infarkt ainuke tõsine asi, mis mul on olnud. Olen tundnud seda eriskummalist tunnet, kui sind on kaheksa tundi opereeritud ja teadvuse tagasi tulles on esimesi mõtteid, et oleks võinud ka mitte ärgata. See paneb elu teistmoodi vaatama.“

Kestmine
Meievanused inimesed märkavad sageli, et üks või teine kaasteeline kaob. Peeter Tulviste: „See on imeilus lause, mida matustel öeldakse: inimesel, kes naisest sündinud, on lühikesed elupäevad ja palju tüli. Tänapäeva lääne tsivilisatsiooni häda on, et me liiga vähe mõtleme igaviku ja kaduviku peale. Vanasti oli inimestel elukorralduslikult võimalus ja isegi kohustus pühapäeva hommikul natuke aega igavikulistele asjadele mõtelda. Ma ei taha ütelda, et see tingimata kirikus peaks sündima, aga miks ka mitte, kui see on meie kultuuritraditsioonis niimoodi ette nähtud. Praegu vist mõtleb väga suur osa inimesi tõsiste asjade üle ainult siis, kui on matustel või mõne lähedase inimese kaotab. Seda on selgelt liiga vähe. Kui ei mõtelda inimese ajalikkuse peale ja sellest, et me siin väga lühikeseks ajaks oleme, siis jäävad paljud asjad üldse läbimõtlemata ja on  inimesele arusaamatud. Inimesel on üks elu, et siin maailmas ringi vaadata ja midagi teha. Kui raisata see muretsemisele, miks naaber saab rohkem palka kui mina, siis see on haletsusväärne.“

Lõpetuseks küsin, kas anekdoodikogumikke koostanud akadeemikul ka kohemaid mõni mõistujutt meelde tuleb, mida ta Elukirja lugejatega jagada tahab.

„Üks astronoom peab loengut ja ütleb: „Teadlastena teame, et kõikidel asjadel on oma algus ja lõpp. Nagu kõige muu kohta, käib see ka meie päikesesüsteemi kohta ja sealhulgas ka Maa kohta, millel elame. Nii palju kui me praegu oskame ütelda, jätkub seda kõike veel 14 miljardiks aastaks. Siis on lõpp.“

Selle jutu peale küsib üks naisehääl: „Kui kaua?“

Astronoom kordab: „14 miljardit aastat.“

Naine ütleb: „Jumal tänatud, ma kuulsin, et 14 miljonit.““

© Linda Järve. Ilmunud ajakirjas Elukiri nr 6, 2008.