Viis päeva...

Jaanuari alguse viie päeva sisse on üht-teist mahtunud hoolimata sellest, et ma pole peaaegu midagi teinud.Tervis on paranemas, kuigi köha pole üle läinud ja paari õueskäimise järel ähvardab ka nohu tagasi tulla. Kuid vahepeal soikunud jõud taastub tasapisi...

On olnud ilusaid hetki toredate kõneluste ja heade roogadega, mida ma siinkohal kirjeldama ei hakka. On ju nii, et mis ühele hea, võib teisele arusaamatult tavaline tunduda, ja mis teisele hea, võib kolmandale hoopis kummalisena näida. Nii et hoidkem oma head asjad samuti vahel iseenda teada, nagu ka halbade puhul mõnikord soovitatav on...

Oma filosoofilisemale poolele olen tuge saanud 2. jaanuaril alanud taoismiõpingutest online-ülikoolis hiina, havai ja jaapani kirjandusprofessorite suunamisel. Neljanädalane kursus käsitleb kulgemise väe raamatut "Daodejingi". Kui kursus läbi saab, siis kirjutan sellest võib-olla ka veidi rohkem...

Kui üle-eestiliselt valiti aastalinnuks turteltuvi, siis oli minu jaoks esimene selle aasta lind, keda talilinnukaamerast nägin, hoopiski rähn. Aasta aiaviljaks aga võiksin nimetada küüslauku, mida igal kujul olen enda ravimiseks tarvitanud. Mõjub küll hästi, isegi näonahk on siledamaks läinud...

Kurbust on ka olnud. Minu kõige esimene pinginaaber, kellega 1953. aastal koos kooliteed alustasime ja kellega aastakümneid olime nääri- ja jõulukaarte vahetanud, ei ole mulle paaril viimasel aastal kaarti saatnud. Täna sai halvim kinnitust: Marja olevat kaks aastat tagasi sellest maailmast lahkunud...

Mälestused on alles. Sellest, kuidas ta mind esimeses klassis kooliõue tühja kaugushüppekasti kogunenud lumevette uppumisest päästis, kuidas tema õuel ta ema ja mummiga juttu ajasime, kuidas mängisime nii õues kui koolilaval, kuidas pikki patse kandsime ja teineteise naeratusest rõõmu tundsime...

Marja oli mu pinginaaber kolm aastat, natuke ka neljandas klassis, kuni ta perekonna Kadriorgu kolimiseni. Seejärel nägime harva, kui ta aga 1980ndatel aastatel Soome elama läks, saime kokku Helsingis, hiljem jäid vaid kaardid, nüüd on needki minevik. Panin siia kollaažina mõned neist kümnetest kaartidest, mida Marja mulle aastate jooksul saatis... 

Aga aeg kulgeb edasi...

"kulgetav kulg on püsitu kulg
nimetatav nimi on püsitu nimi
nimetu on taevasmaa algus
nimetatu on musttuhandete ema"
/Linnart Mälli tõlge, 1979./

Ja kuigi jaanuari kolmandal päeval tuli maha kauaoodatud lumi, nõnda et tundub, nagu polekski pikka lumetust ja pimedust olnud, on mu hing rohkem juba uue kevade lootuses...