Kotkakevad saab otsa

Öösel kell 1.34 algab suvi. Hommikul on hea suvesse ärgata.

Kiire kevad on olnud. Kõik on ära õitsenud. Linnupojad on suureks kasvanud. Looduskalendri kakupoegade pesapakust väljalennust kirjutasin juba hulk aega tagasi.  Veel on vaadata üsna suureks kasvanud hiireviupojad ja varsti kindlalt oma jalgadel seisvad must-toonekurepojad.

Aga peaaegu kaks kuud on mul olnud kotkakevad.

Kolm merikotkapoega Looduskalendri kaameras, kelle elukäiku olen munastkoorumisest alates jälgida saanud, peaksid neil päevil lendama hakkama, sest praegu püsivad nad vaevu oma pesa jäänustel.

Kolmandast paistab vaid sabaots all vasakul.

See on raske püsimine, sest üksikutel järelejäänud roigastel on peaaegu võimatu nii iseseisvalt kala sööma õppida kui ka lennuharjutusi teha. Õigupoolest on vist nii kotkaperele kui ka nende publikule selge, et mida kiiremini nad oma esimese lennupingutuse teha jaksavad ja julgevad ning pesavaremeilt lahkuvad, seda parem.

Kotkapojad elasid hiljutise äikesetormi sellel viledal augulisel "pesal" vapralt üle, neid jälgiv kaamera aga on vist üles ütlemas. Küll tahaks neid veel näha, aga pilt on määrdunud ja ebaselge. See on haruldaselt sümpaatne kotkapere olnud - ema Anna, isa Uku, pojad-tütred Nord, Rahu ja Taibu. Head lendu neile!

Kotkakevad saab otsa...

Tere, suvi!

1040.