Tom Perrotta „Allesjäänud“

Tom Perrotta
„Allesjäänud“
Inglise keelest tõlkinud Peeter Villmann.
Kirjastus Varrak, 2015.

Seoses Tom Perrotta romaaniga „Allesjäänud“ („The Leftovers“, 2011) rõhutatakse igal pool, ka eestikeelse väljaande kaanel, et raamatu põhjal valmis 2014. aastal samanimeline HBO telesari. Sari on osutunud menukaks, aga ma otsustasin seda enne raamatu lugemist mitte vaadata. Lihtsalt selleks, et lugemisel tekkivad kujutluspildid oleksid esmased, mitte ekraanikangelaste välimusest ja olemusest tingitud.

Raamatu kaanel on ka üks lause, mis kogu romaani eriti hästi iseloomustab. „Meie oleme ikka veel siin…“ Kui su kõrvalt, su oma silme alt lähedased ja tuttavad inimesed ootamatult kaovad, kui sa ei tea, millal ja kas nad tagasi tulevad, kus ja kas nad üldse veel olemas on, mida sa siis edasi teed? Kas hakkad ootama maailma lõppu, tunned end süüdlasena, et nemad võeti – aga kuhu? – ja sina jäid? Miski ei ole enam endine, aga mida edasi teha, on ebaselge.

„Õhk oli täis peaaegu talumatut pinget ja äreva ootuse meeleolu, kuigi keegi ei paistnud teadvat, kas oodatakse mingisugust loogilist selgitust või teist kadumiste lainet. Jäi mulje, nagu oleks kogu maailm seisma jäänud, et tõmmata kopsud õhku täis ja teha süda kõvaks selle millegi jaoks, mis pidi juhtuma järgmisena.“

Sa otsid lahendusi, pöördud kõikvõimalike sektide poole, ootad, kas midagi halba on kohemaid veel tulemas, aga võib-olla üritad edasi elada nii, nagu ei oleks üldse midagi juhtunud – jätkates või taas alustades sellest tühjast kohast, mis su ellu jäi. Ja nii nagu sina üksikisikuna kõhkled, kahtled ja vaevled, püüdes oma elu ometigi juba ellujäämisinstinktist – või tuleks öelda allesjäänuinstinktist – ajendatuna võimalikult hästi elada, nõnda heitleb ka ühiskond su ümber tervikuna.

Minu meelest on „Allesjäänud“ lausa maiuspala neile, keda huvitab isiksuse ja sotsiaalpsühholoogia. Väike Mapletoni linnake on justkui muust maailmast eraldi ja peab lahendama oma probleeme, aga samal ajal Mapletoni sajakonna inimese kadumisega on n-ö ülesvõetud miljoneid inimesi terves maailmas. Tegevus ei toimu kauges tulevikus, vaid suisa meie ajal, nagu kinnitab raamatus vilksatav Vladimir Putini nimi. Tundub, et kirjeldatu võib juhtuda igal ajal, ükskõik kus ja kellega.

Romaani peategelasteks on Garvey’de perekond, kus kõik alles jäid ja justkui võiksid samamoodi elada nagu enne. Aga nad ei saa, sest neidki vaevab allesjäänute üldine  „hirm, et viimnepäev on tulnud ja läinud, neid on aga kaalutud ja leitud olevat liiga kerged“. Pereisa Kevin on linnapea ja peab tasakaalustama linnakeses pulbitsema kippuvat rahutust hoolimata sellest, et ta oma perekond on lagunemas.

Tema naine, seni „liiga tiheda päevakavaga eeslinnaema“  Laurie ühineb süüdlastest mahajäänute sektiga, uskudes „et ülesvõtmisjärgne maailm nõuab uutmoodi eluviisi, milles puuduvad vanad ja ennast diskrediteerinud vormid – selles ei ole enam abielu, perekonda, tarbimishullust, poliitikat, tavausku ega sisutühja meelelahutust, need päevad on möödas. Inimkonnal ei ole jäänud üle muud, kui ennast tõsiselt kätte võtta ja paratamatut oodata.“ Ka pojal Tomil ja tütar Jillil koos sõprade ja sõbrataridega on kõikvõimalikke üleelamisi, enne kui taas "pöörata nägu päikese poole".

Perrottal on palju toredaid ütlemisi (millega tõlkija ja toimetaja on kenasti toime tulnud), täpseid, kohati detailideni ulatuvaid, kuid mitte tüütavaid kirjeldusi, hea oskus oma romaani tegelasi iseloomustada ja tegevust ladusalt edasi viia nii, et lugedes on kogu aeg põnev. Hoolimata masendavast sündmusest ja selle tagajärgedest on raamatus palju helget ja head. Mapletoni linnakeses on alles nii armastus kui ka lootus, nii pehmepallimängud kui ka teismeliste seksiõhtud, nii jõulude tähistamine kui ka valentinipäeva kohustuslik pidusöök kallimaga.

Romaanis on mitmel korral nimetatud muusikapalasid, mida Mapletoni elanikud kuulavad ja mis neid lohutavad. Jõuluajal kuulab Kevin Garvey Bing Crosby esituses populaarset laulu "The Little Drummer Boy", mis otse seostub ka raamatu ühe tegevusliiniga, prohvetist kultusejuhile järglase saamise ootusega.


Aga telesarja vaatan küll ka, sest tean nüüd, et see erineb raamatust palju.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

Märkus: Eesti lugeja tunneb suhteliselt halvasti kõiksuguseid maailmalõputeooriaid, mis „Allesjäänute“ autori kodumaal ikka ja jälle levinud on ning on üsna ilmselt mõjutanud ka romaani kirjutamist. Mõningat aimu neist annab ka kaanel tsiteeritud Stephen Kingi raamatututvustus  „The Eerie Aftermath of a Mass Exit“ (The New York Times Book Review, 25. aug 2011).