Mida peaks tegema enne ... eluaastat?

Blogipuus oli vahepeal märgata hulka postitusi sellest, mida peaks tegema enne 30. eluaastat, mõnes variandis ka enne uut aastat. Kadestusväärne teema, sest tulevasel 30aastasel on enamasti veel nii pikk elu ees, et kui miski sellest loetelust tegemata jääb, jõuab seda teha, noh, ütleme enne 40. või 50. eluaastat. Kõik on valikute küsimus.

Minu eluiga on sealmaal, et seda 30aastase postitust ma enam kuidagi teha ei saa. Juba praegu on mu vanuse eesotsas kolmest väga palju suurem number, mis poole aasta pärast veelgi kopsakamaks muutub. Aga kui ma hakkan mõtlema, mida peaks tegema enne 70. eluaastat, jään hätta. Nii palju on juba tehtud, aga millegi päris uue ettevõtmiseks näikse aega nappima hakkavat. Tervis ka enam kõike ei võimalda, benji- ja langevarjuhüpetele ei mõtle.

Üks mu tuttav hakkas umbkaudu selleealisena hoolega oma asju sorteerima, peamiselt selle mõttega, et mida neist jätta lastele, mida muuseumeile. Seda peaksin ehk juba ammugi tegema?

Teine tuttav laskis kodus kõik kõrgemad riiulid maha võtta ja asendas kapid madalamatega, kus see võimalik oli. Sest ega vanuigi enam ikka kepsutades kõrgele ei roni ja kõrgelt on ka valus kukkuda. Selle mööbeldamise peaksin ehk ette võtma?

Kolmandast tean, et ta asendas vannitoas vanni dušikabiiniga, sest äkki põlved enam ei luba vanana vanni ronida. Paraja jalutuskepi otsis ka, kuigi tal seda veel vaja ei lähe.

Neljas võttis ette suhtlusvaldkonna, vähendas otsustavalt oma seniste kirjasõprade hulka, otsustas pühendada allesjäänud aja loomingule ja perele, mitte lävida inimesteringidega, kellega ta seda varem teinud oli. Looming toob kuulsust ja nime on vaja jäädvustada, arvas ta. Võib-olla oli õigus temal.

Viies otsustas kogu oma rahaga lõpparve teha, et järglastel ei tekiks pärimistülisid, ja suundus kauakestvale ümbermaailmareisile. Seda probleemi mul ei ole, pensioniga ümbermaailmareisile ei lähe, isegi mõni Eesti ots tundub kulukana.

Kuues, seitsmes ja kaheksas tegid oma otsustused: mõni kirjutab raamatut, mõni käib tantsutrennis või joogas, mõni kantseldab lapselapsi, igasuguseid asju üritatakse veel teha, aga kuskil hinges kripeldab neilgi tundmus, et mida siis õigupoolest ikkagi oleks vaja vältimatult teha.

Üks mälestus tuli meelde. Kui 2000. a käisin leheloo jaoks usutlemas tollal 84aastast teadmameest Gunnar Aarmat, ütles ta, et tahaks veel 200-300 raamatut läbi lugeda, aga selles elus vist enam ei jõua. Ei jõudnudki. Minul just kahtsada raamatut praegu lugemiskavas pole, kuigi ma pole veel Aarma-vanune, aga lugemine on küll üks niisuguseid asju, mis järjest enam meeli köidab ja mida tahaksin teha, kuni silm seletab. Kirjutamine muidugi ka. Aga veel...