Hommikul nägin aknast lennukit mööda lendamas lennujaama poole. Oli teistmoodi kui tavalised lendajad, tundus tohutuna. Aga selle suuruse kohta oli lennumürin väike, ei häirinud.
Tund hiljem olid Postimehes pildid USA õhuvägede transpordilennukist, mis tõi Eestisse Ameerika Ühendriikide presidendi Barack Obama peatseks visiidiks vajalikku tehnikat. Tundsin nähtu ära.
Sündmused Eestis seostuvad järjest rohkem oluliste maailmasündmustega: valus sõda Ukrainas, NATO tippkohtumised, Euroopa Liidu juhtide arutelud, Obama visiidid jne. Loetelu saaks pikk - ajaloosündmuste vulkaan on purskama hakanud nagu ka pärisvulkaan Islandil.
On, millest mõelda.
Aga kõige selle taustal tajun järjest rohkem oma põlvkonna Eestis sündinute suurt õnne: me sündisime küll vahetult pärast suurt sõda, meie elu on kohati olnud lausa revolutsiooniliselt keeruline, aga meile on siin olnud kingitud rahuaastad - aeg elada, aeg luua. Paari aasta pärast saab - kui saab - neid 70.
Postituse pealkiri on laenatud Georg Maureri luulekogult.
Fotol on pilvelohe 24. aug 2014.
No comments:
Post a Comment