Täna oli looduse kingitud võluhetkede päev. Pilvede taevalik värvimäng lisas maistele sügisvärvidele, lehtede kirevusele kõikvõimalikke varjundeid. Vihm pesi aeg-ajalt kõik puhtaks, aga mitte lahinal sadades, vaid tasahilju, peaaegu piiskhaaval. Korjasin peotäie kastanimune. Päev säras ja tundus kohati täiuslikuna.
Nautisin hommikupoolel õuesolekut, aga kui keskpäeval tuppa sain, ilmus akna taha vikerkaar. Niisugune õrnapoolne, aga piisav, et peotunnet tekitada. Pildistamiseks siiski nõrgake.
Ma ei salga, et tunnen vikerkaari nähes lausa lapselikku rõõmu ja helget pidulikkust. Täna oli ilusate vikerkaarte päev.
Õhtu pakkus tõelise kingituse. Kella poole kuue ajal tuli uus, teise akna tagune külaline, kirkalt kaunis, kahe kumerduva kaarega, täiusliku värvikangaga. Tuli kauaks, nautis pildistamistki. Kui kadus, uuenes natukese aja pärast. Nii ta mängis, kord ilmudes, siis jälle kaduma kippudes, peaaegu päeva pimenemiseni välja.
Minu foto, 7. okt 2012, kl 17.30.
No comments:
Post a Comment