Kuidas lugeja emotsioone grillida

See pilt on eilselt Postimehe esilehelt internetis. Allkirjatekstis ehk loo pealkirjas ja alapealkirjades on järgitud kõiki klassikalisi demagoogiareegleid.

Esimene, punases kirjas, et hästi näha oleks: "Pirita teel liiguvad autod sama kiiresti kui jalakäijad"

Teine, silmapaistvalt suure tekstiga esiuudise pealkiri, mis peab tingimata pilku paeluma ja emotsiooni tekitama: "Tallinna liikluses tuleb kohati ummikus istuda"

Seejärel üleskutse, mis rõhutab, et kui sul rasketele oludele vaatamata õnnestus tööle pääseda, siis ära tööta, vaid anna reportaaž, kuidas sujus tööleminek:  "Lisatud kaart liiklusolukorraga kell 8.50! Lugeja, anna teada, kuidas sujus täna Tallinnas tööleminek!"

Ja lugeja emotsionaalse grillimise lõpetuseks väikese kirjaga tekst, kust selgub tegelik olukord ehk see, et paanikaks, meeleheiteks ja depressiooniks pole põhjust ja uudist, vähemalt suurt,  tegelikult pole. Aga see on juba nii väikeses kirjas, et enamik juba varasemate pealkirjadega paanikasse aetud erutatud lugejatest selle teksti lõpun lugemiseni ei jõuagi. Ometi on lõpp kõige olulisem ja seepärast seda siin kirjapildis rõhutangi.

"Kooliaasta alguse tõttu on Tallinna tänavatel taas rohkem autosid ning kohati tuleb sõitmiseks kauem aega varuda, ent võrreldes ajaga, kui Tallinna kesklinnas oli vähem ühissõidukiradu, midagi kardinaalset liikluses muutunud ei ole."

Kui midagi "kardinaalset muutunud ei ole", millest tuleneb siis vajadus paanikat külvata?

Kohati tundub mulle, et tegemist pole mitte tahtmisega teha objektiivseid ja vajalikke uudiseid, analüüsida olukorda, vaid hoopiski millegi muuga.

Kui ma mitmenda põlvkonna tallinlasena järjest ja järjest loen Tallinna suhtes viha külvavaid uudiseid, siis läheb mu tuju kurvaks. Jah, ma saan aru, et Tallinna linnas võimul olija(d) ei pruugi paljudele meeldida. Aga nemad tulevad ja lähevad, linn on ja jääb. Ja see linn tahab täpselt samuti armastust nagu iga teine linn ja maakoht meie väikeses riigis.

Mitte paanika ja vihkamise pidevat õhutamist, mitte võimuvõitlust riigi ja linna vahel ja selle võitluse õhutamist ning grillimist meedia läbi, vaid mõistmist, peremehetunnet, lugupidamist nii nende poolt, kes siin elavad, kui ka nende poolt, kes siin igapäevaselt pole, vaid tulevad siia mitmesuguste asjaajamiste tõttu, lihtsalt linnakülalisena või läbisõitjana. Mitte erinevast rahvusest ja erineval majanduslikul tasemel (näit autoomanikud ja jalakäijad) linlaste vahelise vihameelsuse pidevat õhutamist, vaid üksmeelt ja oma linna hoidmist.

(Ääremärkusena tuleb vist lisada, et ma ei kuulu ühessegi erakonda, kasutan usinalt ühistransporti ja olen päris rõõmus, kui bussiradadel nüüd kiiremini liigelda saab. Selle postituse lõpupilt on aga hoopiski Nõmme-Haabersti jalgrattateelt eile pärastlõunal.)

Minu foto, 4. sept 2012.