Ja siin nad siis askeldasidki...

Sel päeval, kui ma Palamusel "Kevade" koolimajas käisin, oli seal näha vähemasti kolm punaseks värvitud maakera, kuid keegi ei teinud nende juures koledat häält ega kutsunud jeekimeid. Gloobusesõrestik siin kõrval on vabaõhuetenduse "Nõiutud kevad" dekoratsioonide hulgast. Teised kaks punast kera olid koolipoiste magamistoas ja õpetaja Lauri elukambris - kõik said pildile jäädvustatud, kuid kõiki korraga ma siia ei pane.

Kool, kus Oskar Luts käis ja kus ta oma koolivendade ja -õdede igapäevaelust ainestikku sai Tootsi, Kiire, Arno, Teele, Imeliku jpt teiste tegelaste kirjapanekuks, on ilma igasuguse kahtluseta Eesti kõige tuntum kool. Kõik teavad, et Arno jõudis koos isaga sinna siis, kui tunnid olid juba alanud. Aga sest polnud suurt häda, sest sündmused algasid just tema koolijõudmise hetkest. Ja siin nad siis askeldasidki...

Õpetaja Laur on ajast aega olnud eesti kooli parimate traditsioonide sümbol, temaks tahaksid kõik oma ametit südamesse võtvad pedagoogid saada ja kui on öeldud "maa sool", siis on ikka ja jälle ka õpetaja Laur meelde tulnud koos mõttega, et kas ka tänapäeva koolis seda õiget õpetaja Lauri kohtab, kes õpilase hingekellad helisema paneb.

Julk-Jürisid ja Liblesid võib praegusajal samuti leida igast koolist ja kooliümbrusest, kuigi neile ehk nii sageli ei mõelda kui Tootsi vempudele, Arno tagasihoidlikule lüürilisusele, Kiire kehkadiveilikele saapanööpidele ja kõigile neile tuhandele pisidetailile, mis  meile Lutsu "Kevade" läbi meelde on sööbinud.

Kes praeguste koolitarvete värvikirevuse kõrval ei tea, kuidas krihvel ja tahvel vanasti välja nägid, kuidas "jätti" kirjutati või mda rehkenduseks tarvitati, saab seda Palamusel kooliruumides näha. Aga mulle meenusid seal hoopis mu enese koolivihikud, mis polnud nii pildiküllased ja klantskaanelikud, nagu need, mis nüüd müügil on, vaid mille tagakaanel ikka ja jälle olid korrutustabel või meetermõõdustik, et need kõigile pähe kuluksid ja meelde tuletaksid, et kool on õppeasutus, mitte meelelahutuskoht, nagu praegused õpilased näikse mõnikord arvavat.

Ühele koolipingile Palamuse klassitoas on Tootsi nimi sisse lõigatud, aga see polevat siiski Kentuki Lõvi õpikoht, vaid n-ö museaalne lisand vaatemängu huvides. Kuid mis siis, sel kohal istudes on hea end "Kevade" juhtumustesse sisse mõtelda ja ka sellest aru saada, kui palju põlvkondi õpilasi on sellest koolitoast läbi käinud. Üks tähis haridusteel, üks tähis eluteel...

Ja see on saun, mida nähes mul kohe Tootsi "tamasseri raud" meelde tuli ja mille ümber toonastel koolipoistel üsna ilmselt põnev askeldada oli.

Minu fotod: Palamuse O. Lutsu Kihelkonnamuuseum, 21. juuli 2012. 

Selle postitusega saavad otsa mu selle suve Vooremaa-lookesed.  Kel huvi, saab neid vaadata:
Sellistes avarustes tahab hing laulda
Järv helgib ehapaiste... Ega ikka ei helkinud küll.
Auku ei tasu halvustada 
Ja Sulekese blogis:
Palamuse inglid 
Aitäh Raereisidele ilusa teekonna eest.