Liblikas lendas aknaklaasile. Jäi sinna vastu valgust oimetu latakana, ei elus ega surnud.
Aeg-ajalt lõi välku. Vihma sadas. Mürin laiutas laotuses. Tuba tõmbus päris pimedaks. Arvutit polnuks tark käima panna.
Mõtlesin liblikatele ja lilledele. Sellele, et kui just aednik ei olda, isegi mitte rõduserval, siis tundub igasuguste õite blogisse panek lugejatele nagu patuna - noh, mis ta ometi neid tüütusi siia topib.
Aga igas õies on elu. Isemoodi. Oma õitsemisrütmiga. Mõni on mesisem, mahlakam, teine tagasihoidlikum, aga selles omaette olemises tihtilugu ehk hämmastavamgi kui too lopsakas taamal.
Lilled meelitavad putukaid ja liblikaid. Liblikas õiel on elu sümbol, puhas kirglik elunaudingu hetk, hoopis rõõmsam kui vihmapäeval aknaklaasile kleepsuna kuivama laotunud ilutiivuline.
Lilledest saab lugusid kirjutada. Tõsi- ja muinasjutte. Teadustöid. Ravimina kasutamise juhendeid. Armastuskirju. Värsse muidugi ka - lõpmatul hulgal. Lilled on laul.
Ja kuigi blogis võivad lilled teistele tüütuna tunduda, toovad need kõledamatel aegadel meelde ilusaid hetki ja retki, mida iganes ja kuskohast iganes. Sestap, üksainus õis ei tohiks olla palju. Aga ega siin küll küllale ka liiga tee.
Jälle välgutas. Aga mu lille- ja liblikamõtisklus on valmis. Kui äike järele annab, panen selle blogisse. Koos õitega.
Minu fotod: Tallinna Botaanikaaia palmimaja, 21. juuni 2012.
No comments:
Post a Comment