Nüüd tagasivaates on Tartu minu elumustris olnud oluliste või õigupoolest eluliste otsuste linn. Linn, kus elasin noorusvaimustuses, omandasin iseseisvuse, ühikaelu oskuse ja loovad õpikogemused; linn, kus sain elukutse ja tegin sellega seotud kannapöördeid; linn, kus kohtusin õpetajatega, kellelt - jällegi oma praeguste eluaastate juurest tagasi vaadates - sain hindamatuid teadmisi, mitte nii palju faktidena kui mõjutustena; linn, kus armusin ja alustasin pereelu; lootuste linn, koht, kus tundus, et kõik on avarana veel ees, aga kus tehtud valikud ja otsustused mu eluteed siiski vist pigem kitsendasid kui laiendasid, sest iga tehtud valik vähendas uute valikute võimalusi.
Tegin üleeile Tartus käies ka pilte. Mõned neist panen siia. Hingelähedast minu Tartu ajast, aga ka päris uut. Tartu ei ole enam, eriti pärast mu Õpetaja surma 2007. a, linn, mis mind väga tugevasti kutsuks. Aga nii, vahel harva, on seal huvitav käia. Küll teatud kaugenemis- ja võõristustundega, kuid siis järsku taibates, et see on ju minu linn ka. Et kohtun seal endiselt endale tähtsate paikadega ja inimestega, et mul on seal oma rajad ja oma head tunded. Seda polegi nii vähe...
Huvitav, kuidas kulgenuks mu elutee, kui oleksin pärast ülikooli lõpetamist tartlaseks jäänud ja mitte oma sünni- ja kodulinna Tallinna tagasi läinud?
Põhjusest, miks ma seekord Tartus käisin - prof Juhan Peegli sünniaastapäevast ja temast pajatavast meenutustekogumikust "Alguses oli Juhan" - teen juttu mõnes järgmises postituses.
Minu fotod, 19. mai 2012, päikeseline päev Tartus.
Ilus. Aitäh, Linda. Ja pildid on nagu uhkest võõramaa linnast. Mul tartlasena on neid hea vaadata.
ReplyDeleteHille.
Aitäh, Hille, heade sõnade eest. Eks need meie linnad, Tartu ja Tallinn ja teisedki konkureerivadki nüüd uhkete võõramaa linnadega ning nii mõnigi kord päris edukalt. Üleeile oli Tartu kesklinn igatahes tulvil Soome turistidest, kes kõik endale midagi vaatamisväärset leidsid ja ka kohvikutes maitsmisväärset. Ja ka päris eksootiliste rahvuste esindajaid hakkas silma.
ReplyDelete