Tavaline päev, veidi tööd, veidi iseendaga olemist, veidi pilvi, veidi päikest. Hea, et tavaline.
Eilne päev, näe, ähvardas ebatavaliseks keerata. Neljandalt korruselt alguse saanud veevool jõudis läbi mitme korruse lae kaudu juba minugi koju. Õnneks jõudsime trepikoja vee keldris enne kinni keerata, kui suuremad kogused kaela oleksid tulnud. Läks tõesti õnneks. Vastasel juhul oleks jälle olnud selline veeuputus, nagu neid siin blogiski kajastanud olen -- ja juba neljas viimase kolme aasta jooksul. Niisiis ei läinud see päev vett vedama, kuigi palju ei puudunud.
Tavalised päevad on oma rütmiga, et töö edeneks. Tänane soojus meelitas välja, kuigi akna alt viimase lume hanged veel päriselt sulanud pole. Inimesed õues on sõna otseses mõttes igasugused: kes rohketes vattides, sallid ümber kaela keeratud, mütsid kõrvuni peas; kes nagu rõõmsad hõlmatiibadel lehvivad hoogsad linnud, juuksed tuultele valla.
Vaatasin ilmateates lubatud tõeliseks esimeseks kevadsajuks kogunevaid pilvi ja mõtlesin:
võib-olla et pilved on
taevaste kirjad maa peale
ja kui me neid lugeda
ei mõista
siis nad nutavad
Minu foto, aprill 2012.
No comments:
Post a Comment