Kõiksuguseid suvesid on olnud. Valge liblika suved. Kirju liblika suved. Tumedamate ja heledamate liblikate suved. Aga kollakasrohelist liblikat ma ei mäletagi esimesena näinud olevat. Ju siis tuleb hoopis teistmoodi suvi kui tavaliselt, oma üllatustega, oma kaunite leidudega ja kordaminekutega - kollakasroheline suvi.
Värvivarjundite üle võiks vaielda. Mis ühele kollakasroheline, see teisele ehk hoopis rohekaskollane. Võib-olla suvigi sellest teistsugune. Võib-olla... Aga see näib hetkel tähtsusetu. Ilus liblikalend oli, hulk aega mu vaatepiirkonnas, enne kui ära lendas. Õnnelik päikeses. Ja kõik talvest veel kaasa tulnud ja kevadet üle elada tahtvad kahtlused ja kõhklused taganesid selle kollakasrohelise liblika ees. Mis tähtsust neil enam on, kui tuleb kollakasrohelise liblika kollakasroheline suvi.
Arvatud on, et see võis olla lapsuliblikas, kes aprillis usinasti tegutsema hakkab, kui päikest näeb, või siis liblikas, kelle nimi vene keelest tõlgituna oleks sidruniliblikas. Esimene tundub tõenäolisem ja on ka piltidel natuke sedamoodi, nagu minu nähtud iludus.
ReplyDeleteVanasti oli üks tore lasteraamat, kus poisid liblikaid püüdsid ja kõik Eestis esinevad liblikaliigid põnevalt lastepäraselt ja meeldejäävalt lahti kirjutatud olid - Jüri Piik "Pääsusaba lahel" (1949), meeles tänini.