Vahtimajääja mälestused

Päris naljakas on ennast tagasi mõelda viiendasse või kuuendasse klassi, mil kehalise kasvatuse õpetaja minuga suusatundides hädas oli. Enamik Nõmme tüdrukuid käis ju suusatrennis ja nõnda olid nemad kõvad ässad. Mina olin sageli haige, trenn ei tulnud kõne allagi ja minu suusatamine oli rohkem liuglemine sagedaste peatustega.

Nende peatuste ajal vaatasin loodust, pikalt ja kaua: lume kukkumist okstelt, lume eri varjundeid, mände Mustamäe nõlvadel. Ja siis suusatundide ajal, kui enamik klassi tüdrukutest hea hinde nimel kõvasti pingutas, olin mina ikka see viimane ja vahtimajääja.

Kord sõitsime kehkatunnis oma tavalist teed Hiiult Nõmmele ja tagasi. Minul õnnestus taas viimaseks jääda ja, vähe sellest, jäin jälle vahtima - Mustamäe nõlvalt oli nii tore kaugusesse vaadata, sest suuri maju ju polnud siis veel ees.

Ei adunud, et aega oli väga palju kulunud. Järsku koputas meie klassi parim suusatüdruk mulle õlale, et õpetaja saatnud ta mulle järele, sest neil hakanud kooli juures oodates hirm, et minuga on midagi juhtunud. Leal tuli seekord peaaegu et kaks korda Hiiult Nõmmele sõita, aga tagasitee läks tal kiiresti: tema jõudis kohale järgmise koolitunni alguseks, mina lõpuks.

Sestpeale hakkasin end äpuna tundes suusatundidest viilima ja õpetajal jäi mulje, et ega see ala mulle kuigi palju meeldigi. Aga omaette või sõbrannadega käisin ikka suusasõitudel ning keskkooli ajal ma enam niimoodi ei liuelnud, vaid nautisin sõidu kiirust ja rütmi. Harku metsas murdsin kord ühel laskumisel suusa, siis oli koju Nõmmele päris pikk ja libe jalgsimatk. Aga sain uued suusad ja tegin uusi sõite. vahel üksi, mõnikord teiste seltsis ja kavalerid ei kurtnud, et ma edasi ei saa ja vahtima jään.

Kui mul endal juba väike suusasõiduhuviline kasvamas oli, siis viisin ta Hiiu staadioni nõlvadele, kus lapsi mäest laskuma õpetati. Kuni tema treeneri juures õppis, tegin mina mõne ringi Glehni pargis. Kord sõitis mulle vastu mu kunagine kehalise kasvatuse õpetaja, kes mulle väga üllatunult ütles, et olen üks väheseid tema õpilasi, kellega ta on pärast kooli suusaradadel kohtunud. Et vahtimajääjast asja sai, tegi õpetajale rõõmu.

Nüüd pole ma hästi palju aastaid enam suusatanud. Suusad on kallid, puusuuskadega vist enam keegi ei sõidagi, vanadel suuskadel on sidemed katki ja ega vanad suusasaapadki enam sõita kannataks. Ei tea, kas kondinõrkus enam suusatada lubakski. Paaril viimasel lumerohkel talvel olen aga suusatamise järele igatsust tundnud küll.
Minu foto.