Nüüd siis soovitan mõlemat - nii Seth Godini lühikest raamatut kui ka viidatud blogisse pandud ülevaadet. Ja soovin head kaasamõtlemist nendega sellest, milleks on kooli vaja, kuidas on kool läbi aastasadade muutunud, mis on peamine, mille poole õpetamisel tuleks pöörduda, mida kooliharidusega taotletakse, missugune peaks olema õpetaja. Sellest, et unistusi on raske luua, aga kerge hävitada.
Konservatiivsus koolisüsteemis võis hea olla, aga riskijulgus ning soov uuega kaasa minna on praegusajal olulisemad. Kuulekate käsutäitjate asemel tuleb kasvatada loojaid. Lapsi tuleb õpetada liidriteks ja huvitavaid probleeme lahendama. Siis ehk ei juhtu nii, nagu praegu, mil (USA näitel) keskkooli lõpetavatest tütarlastest enamik ei soovigi kellekski muuks, kui mõne kuulsa laulja või näitleja sekretäriks või abiks, nagu oleks see nende unistuste tipp. Siis ehk ei juhtu nii, et kooliajal kohustuslikku kirjandust vastutahtmist lugenud õpilastest 58 protsenti pärast kooli lõpetamist ei taha raamatuid kätte võttagi.
Seth Godin on oma manifestis põhjalikult arvestanud asjaoluga, et üha enam õpetamist ja õppimist vajab kaasajastamist ning kolib või vähemasti peaks kolima internetti; et enam pole vaja õpetajat kui elavat ettekandjat, vaid õpetajat kui tiivustajat, juhendajat, abistajat, unistama ja riskijulgust omandama panijat.
Illustratsiooniks on seekord Seth Godini manifesti viimane, 132. punkt:
ilmselt on see kõik õige, aga mind huvitab endiselt vastuseta küsimus. Millises vanuses laps on valmis tegema adekvaatseid ja jätkusuutlikuid valikuid selles osas mis teda huvitab, mitte mida õppida on mugavam ja lihtsam?
ReplyDeleteKas enamik meist pole siiski "rohutirtsud", kes üritavad lihtsamalt läbi saada ehk siis inimeseks kasvamiseks on ikkagi paratamatult vaja sundi ja reegleid ja tüütut tuupimist?
Sund, reeglid ja tüütu tuupimine - mina valiksin neist reeglid, reeglite järgimise vajadus peaks kujunema mõistetavaks. Ei arva, et sunni ja tüütu tuupimisega erilisi tulemusi saadakse. Mul endal vedas koolis mõne õpetajaga, kes tegid reeglid selgeks - tema õpetab ja juhendab, mina õpin ja omandan, aeg-ajalt saan hindeid - ja oskasid olla mitte niivõrd sundijad ja tuupima panijad, vaid selgitajad ja autoriteedid, kellega võis ka vaielda.
ReplyDeleteKüllap peaks koolist kõik lapsed saama mingi üldise maailma mõistmise põhja, millele tuginedes oleks võimalik lapsele kättesaadava ja mõistetava info alusel valikut teha. Aga ma arvan, et see ei ole väga varajases vanuses veel võimalik.
Võib-olla mõni õpetaja on üldse teistsugusel arvamusel.
Ma soovitaksin uurida, mida teadlased inimloomuse kohta arvavad. Paljudel on jäänud mulje, et inimene on loomult laisk ja loll ja valiks sellise tee, mis mingit pingutust ei vaja. Tegelikult sõltub see, millisena inimene kasvab, täielikult keskkonnast.
ReplyDeleteLapsed on ju kõik naturaalselt üliuudishimulikud. Selline süsteem, kus last ei sunnita midagi tegema, peaks ju just seda uudishimu säilitama või kasvatama? Lasteaias või esimeses klassis on loovuse poolest kõik lapsed geeniused, aga koolis väheneb see loovus iga aastaga.
Ma lisaks, et ega lastele ei antagi ju täielikku iseseisvust ja vabadust. Täiskasvanud on kõrval, kes aitavad suunata, aga nad ei tohiks sundida.
Muidugi see kõik, mida ma siin kaasa räägin, on puhtalt teoreetiline, kuna mul pole endal lapsi. Aga ma püüan sellel teemal veidi kaasa mõtiskleda, et ma tulevikus hea lapsevanem oleks.