Kilplas "tehakse" ikka veel katust

Kahtlemata on Eesti parim raamat vana Lauluisa "Kilplased"! Igapäevaelus ei saa me sellest üle ega ümber.

Kui mu blogi püsilugejad arvavad, et kunagi ammu siit loetud katusetegemise lood nüüdseks unustatud on, siis nad eksivad täiega. Jama kestab.

Mullu 30. novembril kirjutasin postituse "Kilplas hakatakse katust tegema". Muu hulgas muretsesin kodumajale talvehakul tehtava uue katuse pärast: "Mis te arvate, kas sellistes ilmastikuoludes tehtud katusest saab asja või tuleb järgmisel aastal minna uuele ringile?"

Juba tänavu mail lõpus sai selgeks, et: "Katusetegemine (millest siin varemgi kirjutanud olen), mis novembri lõpus algas ja talvekuudel lumehangede allaloopimisega võidu ikka kuidagiviisi edasi susises, on juba kuu aega lihtsalt toppamas. Katus pole valmis, räästad on tegemata, vihmaveetorud ühendamata ja vihmasadude ajal ei jookse vesi mööda torusid, vaid tilgub, kuskohast iganes." (31. mai postitusest).

Täna on 30. september 2011. Kümme kuud on möödunud katusepaneku algusest. Seis on aga samasugune kui mais. Vanad vihmaveetorud turritavad maja küljes, aga et nad katusega ühendamata on, ei mõtlegi vesi neid mööda voolata, vaid pahiseb kust iganes. Töömehi pole kogu suve katusel käinud. Ei, valetan, üks mees siiski udjas mõnda aega üle katuse ääre räästarenni paigaldada. Olevat untsuläinud katusetegijate firma omanik, kellel enam töömehi pole ja firma ise kohe-kohe pankrotti minemas. Töömehed olevat lahkunud, sest ei saanud omanikult tööraha (osaliselt paigaldatud katuse ja maja otsaseinte tegemise eest), kuigi korteriühistu on raha üle kandnud.

Juuni alguses soovis korteriühistu üldkoosolek, et juhatus katusetegijad välja vahetaks - võtaks tööle need, kes suve jooksul töö lõpetaksid, aga juhatuse esimees väidab praegu, et töö lõpetamine ja uute pakkujatega asjaajamine läheks kallimaks, kui ühistu rahaline seis võimaldab. Nii loodabki esimees, et vaevutiksuv firma siiski tööd lõpetab, kohe-kohe alustatavat rõdude varikatuste tegemist, mille taga suure katuse lõpetamine seisvat. Siis saavat ka katuserennid ja uued vihmaveetorud paika, nagu vaja. See kohe-kohe lubatud nädal on aga ka juba ammu otsa saanud.

Maja vettib, katuselt sahmib vett tulla, mis allpool igasse võimalikku suunda pritsib. Sügisesadusid on järjest enam. Ja siis tuleb uus talv, uus lumi, uued jääpurikad, uus pidev lumerookimine katuselt... Kilplus lokkab.

Teisi kilpluse märke on lähikonnas veel. Näiteks pole sellesuviste tööde tulemusena meie maja lähistel enam ilusat roheala, selle asemel laiutab vastselt valminud parkimisplats. Naabermaja meie omast agaram korteriühistu juhatus sai linna nii kaugele, et linnamaale nende maja jaoks suur autodeväljak tehti. Alguses, umbes 38 aastat oli seal muru ja laste liivakast. Siis aga hakkasid liivakasti juures käima istumas narkomaanid ja liivakast likvideeriti. Jäi ilus muru, mille eest päris kenasti hoolt kanti. Nüüd siis asendati see autorahva rõõmuga.

Parkimisplats jääb suures osas meie maja ette (selle asemel, et naabrid oleksid teinud ta suurele maa-alale oma maja taha), puudealune on täis platsikohalt väljakaevatud musta mulda ja muutub lastele mängitavaks ehk millalgi umbes paari aasta jooksul. Mind küll igapäevane parkimisplatsi vaatamine ei vaimusta. Eks näe, milliseks majaümbrus järgmiseks kevadeks kujuneb, sel aastal siin erilist silmailu pole.

Riigikogu kilplastest ei tahaks ma rääkidagi, sest nemad solvavad omaenese palgatõstmise ja vastutustundetute koalitsioonimeelsete otsustustega isegi kilplaste küll lolluste eest teenitud, aga siiski ausat nime.

Minu fotod, 30. sept 2011