Lugesin nüüd ka Zafóni "Ingli mängu" läbi. Pärast üsna pikka kõhklemist, sest tema "Tuule vari" meeldis mulle küll oma Barcelona ja raamatumaailma meeleolude poolest, aga ei vaimustanud. Seetõttu ma "Ingli mängust" kuigi palju ei oodanud.
Aga vähemasti sellist Barcelonat, nagu oma paari sealkäigu ja loetu järgi kujutlen, oli "Ingli mängus" küllaga. Kohati lausa külmavärinaid tekitavalt müstilist. Põnevust oli ka. Peategelane huvitas mind eelkõige oma kirjanduslike pürgimiste ja katsumuste tõttu - Zafón nagu püüaks tema kaudu näidata kirjutaja elu keerulisust. Annad kolm tilka verd kirjakuradile ja oledki omadega sees... Katsu siis veel välja rabelda.
Müstikat, saladusi, uttuuppumist ja verd tarretama panevat pidevat sebimist oli palju. Kaks naisekuju teiste seas jäid eriti meelde: tundus, et elujanulise Isabellaga oskab autor enamat peale hakata kui varjukujulise Cristinaga.
Sümbolistlikud kõrvalepõiked teiste kirjanike juurde (eelkõige Dickens) olid huvitavad, Corelli masendav salapära haakus siiski enim Bulgakovi Wolandiga. "Unustatud raamatute kalmistut" ja Sempere ning poegade raamatukauplust oli tore taas külastada - "Tuule vari" oli need paigad - õigupoolest nende kütkestava hinguse - kutsuvaks teinud, "Ingli mäng" pakkus taaskohtumise (kuigi ajaliselt varasema) võimaluse.
Sellest raamatust saaks viimse võimaluseni põneva filmi, aga paraku pean tunnistama, et arvatavasti paneksin eriti hirmutavate kohtade puhul silmad kinni. Isegi lugedes oli aeg-ajalt tunne, et pinevust on veidi liiga palju, aga samas on Carlos Ruiz Zafóni raamatute puhul alati olemas ka teadmine, et see pinevus on konstrueeritud täpselt nii osavalt ja vajalikus annuses, et mitte lugejat eemale peletada, vaid teda raamatu lummusesse tõmmata.
No comments:
Post a Comment