Fotojaht - võimas

Mõned puud on võimsad. Vaatad neid ja mõtled, kui paljust oskavad nad rääkida, kui rohkelt on inimesed nende varju nautinud, linnulaulu kuulanud, võib-olla ka lehekahinatest rõõmu tundnud.

Mõned elud on võimsad nagu puud. Siin, Eestimaal, võrdleme neid tugevate tammedega. Ja ega tammetõrudki tammedest kaugele kuku. Enamasti.

Mõnele puule tahaks pai teha. Võib-olla kallistada, ümbert kinni võtta, kui ulataks. Mõne metsa kohta aga ohkame luuletaja kombel, et kes teab, kui kaugele näeksime, kui seda metsa ees ei oleks.

Siin on piltidel paar kauge maa võimsat puud. Ma ei tea, ei tunne nende mälestusi. See maa on olnud täis vägevaid kindluseid, relvi, sõdalasi, kadunud aegade uhkust.  Aga ühel sekundi murdosal nägid need võimsad puuhiiglased mind, kes ma neid pildistasin. Ja selle sekundi murdosakese ulatuses olen minagi nüüd nende mälus. Kas pole see kummaline, jääda tillukese eikusagilt tulnud tundmatuna, tühise kaduvväikse eikellenagi võimsatele meelde. Jääda nende lehtede kahinasse.

Minu fotod, Malta, 2010, San Antoni aiad.
Selle fotojahi võimsad on siin.