Ühe nädala jooksul kaks korda kell kolm öösel üles ärgata ja ennast välja minema sättida on minu jaoks tõsine ettevõtmine. Mul pole veel seda vanainimeste haigust, et uni tavaliselt vara ära läheb. Mina olen kuldmagaja. Aga üleeile sai päikesetõusuga mindud rappa ja täna enne viit algas Tallinna Loomaaia Sõprade Seltsi igasuvine varahommikune ekskursioon.
Kuid niisugused hommikud on vahvad. Oled välja astunud oma tavapiiridest, teed midagi teistmoodi, käid uusi ja ootamatuid teid. Elus peakski nii olema. Välja astuda igapäevarutiinist, omaenese laiskusest või tahtejõuetusest. Vastutasuks saad elamusi, mälestusi, kauneid hetki hingele, südamele, mälule, silmadele - üldse kõikidele meeltele. Ole ainult ise vastuvõtlik.
Millal veel kuuleb kurgede hommikust tervituslaulu, saab hommikuelevil jääkaruga tõtt vaadata, näeb hämmeldunud loomi uudistamas, et kes pagan küll nii vara hommikul ringi kondavad. Ja näeb neidsamu loomi lausa rõõmustamas, kui nad tunnevad ära, et seda uudishimulikku seltskonda juhivad nende head tuttavad Aleksei Turovski ja Vladimir Fainštein - mõlemad loomajuttude ja -teadmiste kuldsuud.
On palju loomaliike, mille puhul Tallinna loomaaed on maailmas ainuke või väheste zooparkide hulgas, kus need ohustatud loomad paljunevad. Üks loom on elujõulisem kui teine. Paljunemine on voorus, seletab Turovski. Iga kehkleja ei suuda isaks saada, aga üldiselt valivad looduses alati tüdrukud - eks seepärast isasloomad end emaste jaoks ära ehivadki ja püüavad tähelepanu äratada.
Paljud on elevil, kõigi päev algab. Tuleb välja, et lõvid ja muud kaslased on kauemmagajad, aga hommikuund norskav metssiga Teresa ärkab Turovski hääle peale, tõuseb ja vaatab, mis temast nii vara tahetakse... ja keerab siis uuesti magama. Kotkad laulavad oma laulu - ju see nende meelest ilus on, kuigi inimkõrvale kummaline. Prževalski hobused teevad hommikvõimlemist, sirutavad selgi. Jääkarud - neid on meie loomaaias koguni kolm, üks neist paljusünnitanud ema - on vägagi erksad. Veel pole palav päev, mis kõiki loiuks muudab, oma õigustesse astunud.
Etoloogiahuvilisena oleksin Turovski juttude suhtes pisut ettevaatlik. Vanad head äraproovitud loomajutud, jah, aga nende seos etoloogiaga ehk loomade käitumise tegeliku uurimisega näib olevat õbluke, on jäänud mulje (nt paljunemisel võib otsustada mitte isend, vaid nn isekas geen). Aga jutuvestmise eest saab Eesti Vabariigis riikliku autasu, tuleb seda vaid teha järjepidevalt ja tähelepanu pälvides.
ReplyDeleteEga meil nii väga teaduslik ekskursioon olnudki. Minul oli see üks esimesi kordi teda n-ö otse kuulata, seni on olnud mõnikord raadio või raamatu vahendusel. Aga loomade vastu huvi äratada ja inimesi neid tähele panema ja ka nendest hoolima panna, seda suudab Turovski kahtlemata vägagi hästi.
ReplyDeleteKonkreetselt on neil korril, kui olme juhtunud ta jutte kuulma, mulje, et need on pärit aegunud sekundaarsetest või tertsiaarsetest allikatest, nagu teistest loomajuttude raamatutest või populaarteaduslikest ajakirjadest. Kahju, et nii jätkatakse iganenud arusaamade levitamist.
ReplyDelete(Lapsepõlves oli mu lemmikraamat Nobeli preemia saanud etoloogi Niko Tinbergeni „Loomade käitumine” :) Tinbergen oli ses suhtes huvitav, et ka ta vend sai Nobeli, majanduses.)
Tinbergeni raamat on meil ka olemas :)
ReplyDelete