Üks musträstas on meile seltsiks, kuni rabatiigini jõuame. Ja part lendab prääksudes vaatama, kes on nii varahommikused rabarahu häirijad. Tere, part! Ega me ei sega, me ainult vaatame. Tiik on lummav. Väike järv...
Laudteede tegijad on oma tööd tõelise armastusega teinud. Hea on kõndida. Vaikne. Ainult looduse hääled.
Raba on nii mitmekesine ja varahommiku valguses nii mitmevärviline, et igal pool on palju imetleda. Elumajade juures rabaserval hakkavad vist koerad ööunest ärkama, kostab kauget haukumist. Sääsed on ka juba ärganud, aga veel pole nad meid avastanud. Aga seda rõõmu ei jätku kauaks.
Jõuame vaatetornini, kümne meetri kõrguselt avaneb raba oma täies hiilguses. Ühelpool männimets, teisel vibalikud rabapuud, kohati lopsakamad veesilmade vahelised alad.
Siit edasi viib tee läbi erkroheliste sõnajalgade muinasjutulise ala allikate juurde, kust muu seas saab alguse jõgi. Ja seal ootavad meid juba tuhanded sääsed. Tuleb meelde laul verelilledest: "...teel tulevikku tuhandeid on langend" või kuidas see oligi. Võib-olla oli see sääskede võitluslaulust ainestikku saanud.
Ja kui me ära läheme, on rabasse juba veidike inimesi tulnud. Paar hommikust jooksjat, üks jalgrattaga ravimtaimede korjaja, kaugemalt kostab linnateede autodemüra. Nõiduslik varahommik saab otsa, aga raba tuleb meiega koju kaasa. Muljetega, veel järgmisel päeval sügelevate sääsepunnidega, tahtmisega mõnel hommikul kogu väikest seiklust korrata.
Minu pildid; Pääsküla raba, 29. mai 2010.
Sügisesed rabapildid on siin
Pääsküla raba on tõesti võrratu.Olen elanud siis raba ääres juba 28 aastat.Lasteaia töötajana käime ka igal aastal seal lastega ja lapsed on ka saanud sellest käigust suure elamuse
ReplyDeleteNeiud ärevil, Sul on põnev koht elamiseks.
ReplyDeleteAinult et praegu oli raba ikka suhtkuiv. Oma kooliajast mäletan palju niiskemat ja laukarohkemat, aga ega siis ka nii kaugele ei pääsenud, nagu nüüd mil laudteed abiks.
Ma ei teadnudki, et Pääskülas on nii ilus raba. Olen ka rabadest väga võlutud. Meeldib rohkem kui mets. Muidugi annab see kindlustunnet, et rabas saab käia mööda laudteed. Olen noorena palju marjul käinud, rabas on väga kerge ära eksida.
ReplyDeleteMul oligi eelmisel aastal selline kogemus.Läksin õhtul üksi rappa seenele ja äkki ei teadnudki enam kuhu poole minna.Võttis ikka korraks südame alt külmaks.Mõtlesin juba ,et nii need mutid metsa kaovad.Maapind ka õõtsus juba parajalt jalge all.Kõik küljed kuhu vaatasin ,olid ühtemoodi.Siis lõi ,aga mõistuse selgeks ja iseenesest leidsin õige tee.Aga paras ehmatav kogemus oli.Seeni jätkub aga siiamaani ja sellel aastal lähen kindlasti jälle.
ReplyDelete