Väsinud toimetaja

"On ju iga akna taga, iga tule taga inimesed, kellest igaühel on oma hingetuli, mõnel eredam, plahvatavam, mõnel kahvatum. Nägin: üks tuli kustus. Vist mindi magama,  ja ma kujutlesin, kuidas ema või isa või vanaema või vanaisa suudles pisikest põske heaks ööks. Aga - võib-olla viskas selle akna taga end voodisse kah-inimene, kel veri peedisegune. Või see, kes oli valmis meisterdanud järjekordse allkirjata kirja, mille iga rida nõretab sapist ja valest.

Ja näe - üks teine tuli sähvas põlema. Mis juhtus? Kas keegi tuli õhtusest vahetusest, mõnus töösurin käsis ja peas? Või hakkas kellelgi järsku halb ja võib-olla just praegu valis ta elukaaslase närviline käsi telefonil kiirabi numbrit? Võib-olla oli see asjatu valimine, võib-olla öeldakse homme ka Võrus jälle ühe inimese kohta:
"Ta on surnud."

Asjatu valimine? Ei! Isegi sel juhul mitte, kui tõepoolest tuleb niiviisi öelda. Ükski liigutus, ükski mõte, mis inimene teeb või mis inimeses liigub teise inimese heaks, ükski niisugune liigutus ega mõte pole kunagi asjatu. See on see miski, mis inimese inimeseks teeb."
(Ago Ustali raamatust "Läbi külatänava".)

Ago Ustal oli üks kolmest (pea)toimetajast, kelle ajal ma Noorte Hääle toimetuses töötasin. Enne teda olid selles ametis Guido Viilas ja Karl Helemäe. Kui  selles toimetuses tudengina praktikal olin ja hiljem 1971. aastal tööd alustasin, oli Ago juba väga hinnatud ajakirjanik. Ja väga hea sõnavaldaja, lopsaka rahvaliku ütlemisega, täpseid väljendeid otsiv ja loov. Selle sõnademängu varju ei jäänud ka tema andekus ja oskus alati leida huvitavaid teemasid - ikka maast ja inimestest - ja kirjutada neist nii, et lugeja  loetut nautida sai.

Ago oli vastuoluline inimene. Pärast seda, kui olen läbi lugenud tema eluloo hiljuti Tartu Ülikooli Kirjastuse väljaandena ilmunud ajakirjanike elulugude kogumikus "Kuidas vaatad, nõnda näed", mõistan neid vastuolusid veidi paremini. Aga mitte neid ei taha ma praegu meenutada.

(Pea)toimetajana tegi Ago igale toimetusse tööle tulnud noorele sulesepale ruttu selgeks, et sel pole õigust end esimesel, teisel või kolmandal tööpäeval või töökuul ajakirjanikuks nimetada. Ajakirjaniku nimetus tuleb välja teenida,  selle annavad sulle lugejad, kui nad sind omaks võtavad. See oli toona üldisem suhtumine, sest ka ajakirjanike liitu sai noor astuda alles pärast paariaastast kutsetööd toimetuses. Lihtsalt tänavalt sisseastunu või praeguses kõnepruugis "lapsajakirjanik" pidi end enne tõestama. Oma loominguga.

Veel ei meeldinud Agole sugugi nooremate kolleegide üldine pruuk istuda laual. Toimetuse sekretariaati tulles vaatas ta niimoodi istujaid pahaselt ja ei unustanud ikka ja jälle neile meelde tuletada, et tagumik ei käi laual. Laual käib leib.

Ustali perekonnanimi tegi meie venelastest kolleegidele nii Eestis kui ka näiteks Moskvas palju nalja. "Ah etot tot redaktor, kotorõi ustal" - "Ah, see on see toimetaja, kes väsis." Ajakirjanikuna aga tundus Ustal väsimatuna.

Eile õhtul sain kolleegilt teada, et Ago on nüüd tõesti väsinud. Nii väsinud, et läheb laupäeval lumisele Metsakalmistule. Ärateelisena.

Hüvasti...

Pildil on väljalõige 1983. aasta Noorte Häälest - tollal esimest juubelit tähistanud Agoga.

EDIT 9. jaan 2013: Neid meenutusi on nüüd ka siin.