Aga päästjad on meil tublid

Seintelõhkumise teine päev. Ei julge kodust ära minna, sest kes teab, mis jälle kaela tuleb või juhtub.

Ütlen teise korruse korteri peremehele ja töömehele, et täna ärgu olgu mingit vett. Mulle aitab!

Vastavad, et siis on müra suurem ja tuleb tolmu. Lubavad, et enam ei uputa, ei tee veega.

Keskpäeval alustatakse üleval tööd. Olen maja tagakülje toas, kui järsku kuulen, et trepikojas käib suuremat sorti jooksmine. Esimene mõte on, et nüüd hakkavad ülemised korrused kaela kukkuma, sest kandev sein saab alt ära.

Lähen kööki, vaatan välja. Maja ees on päästekomando suur auto, taamal ka kiirabi. Avan akna, küsin tuletõrjujalt, mis nüüd lahti on. Ta vastab, et viiendalt korruselt tuleb suitsu. Keegi seal kõrgel olevat helistanud.

Kakskümmend minutit otsitakse mööda trepikoda suitsu taga. Vahepeal jõuan akna all olevale ooteseisundis tuletõrjujale öelda, et teisel korrusel lõhutakse seina ja seinakontaktides oli eile vesi, aga sellest küll suitsu ei tohiks tulla. Ise mõtlen huvitaval kombel mitte tulekahjuohule, vaid sellele, et kui üleval kustutama hakatakse, saan jälle vett kaela.

Lõpuks tuvastavad päästjad, et häire põhjustas siiski teiselt korruselt seinte lõhkumise tõttu üleskerkiv ja akendest tulev tolm. Häire lõpp. Kahju poistest asjatu väljakutse pärast.

Peale seitse tundi kestnud seinte lõikamise või saagimise ülimalt ebameeldiva müra minuga täna midagi ebameeldivat ei juhtunud. Midagi vajalikku selles helide kakofoonias küll teha ei saanud. Kuivatasin oma raamatuid ja toavaipa, aga ega need jahedas toas kuivada taha.

Seinad peaksid teoreetiliselt kuivama, lagi ka. WC-sse, vannituppa ja kööki ei saanud pimeduse saabudes ikka veel elektrit põlema panna, lülitid seest ikka märjad ja lühiseohtlikud. Teist õhtut tegin sealseid toimetusi taskulambi valgel. Maja naksub igast otsast.

Nädalavahetus oli küll täiesti untsus.

Samal teemal veel siin ja siin .

Ühest varasemast omapärasest vee kaela saamisest on juttu siin: Kuidas mul toaseinast vett jooksis.