Mustadeks päevadeks

Kunagi pidin pärast ühe kauge sugulase surma tühjaks tegema tema toa vanadekodus. Enamiku asju jagasin sealsamas laiali, mõned võtsin mälestuseks. Ma ei tundnud kadunukest kuigi hästi, et täpsemini teada, mida ta oli arvanud elust ja inimestest. Oma üllatuseks leidsin tema kappidest kümneid kilosid suhkrut ja soola. Vanadekodus, kus suhkur ja sool söögi ajal alati saada oli ning muul ajal piisanuks pikaks ajaks ka palju vähemast.

Tuli meelde vana jutt sellest, et sõjaks ette valmistudes peaks inimesel ikka olema tikud, sool ja suhkur. Küsisin kadunukese vanadekodu-sõbrannalt, kas ta kartis sõda. Sõbranna vaatas suhkrukotte ja ohkas: "Vist siis kartis jah. Issakene küll. Eks ta mustadeks päevadeks..."

Veel palju aastaid pärast sõda olid jahu- ja suhkrusabad tohutu pikad. Seisin minagi neis lapsena, vahel tundide kaupa. Kraami anti just nii palju, kui palju inimesi seisis - vist oli see kilogramm näo kohta. Rangelt välditi vaheleminekut, kõik pidid oma saba ise ära seisma, ka lapsed. Noil aastatel sai harjumus mitteriknevaid toiduaineid mustadeks päevadeks säilitada jõudu juurde.

Ju olid need ajad vanadekodus lahkunu hingele haiget teinud, et ta ka suhkru- ja soolaküllasel ajal suuri tagavarasid kogus.

Üks teine vana naine kogus pappkaste. Kõiksuguseid suuri pappkarpe pidi tema majapidamises hästi palju olema, sest võib-olla tuleb kunagi kiiresti kodust ära minna või kolida ja siis pole asju millessegi pakkida. Nii ta elaski, kastivirnade keskel.

Kolmandat tean, kes kogus kleidiriideid. Seegi oli viletsa lapsepõlve ja sõja-aastate nooruse kaja - tollal polnud ju midagi selga panna. Tal olid osavad näpud, ta õmbles tervele perele, aga sitsikangaid jäi ikka ka pärast tema surma. Seejuures ei raatsinud ta uusi riideid kohe selga panna. Vanad tuli ikka enne ära kanda. Siis oli uute kord. Ja kui siis enam ei jõudnud neid ära kanda, pidid need järglastele jääma. Sest võib-olla kunagi tulevad mustad päevad ja siis on hea, kui midagi omast käest võtta on.