Leiud vanadelt paberitelt - 2.

Jälle leiud vanadelt paberitelt ehk ammused väljakirjutused, mis leitud raamatute vahelt. Seekord Ivan Turgenevilt, minu noorusaastate suurelt lemmikult.

Kõige rohkem meeldis mulle tema "Eelõhtul" - kirglik armastuslugu kauni venelanna ja revolutsioonilise bulgaarlase vahel. Väga hea oli ka selle raamatu põhjal tehtud film, kus Jelenat mängis vist Tatjana Koreneva ja ühes kõrvalrollis tema kaaslannat, koketeerivat guvernanti Zojat nooruke Eve Kivi. Vist oli see Kivi üks esimesi, kui mitte kõige esimene filmiroll.

Veel meeldisid mulle väga "Aadlipesa", "Kevadised veed", "Asja". Midagi erilist ei arvanud ma aga koolis kohustuslikuks kirjanduseks olevast romaanist "Isad ja pojad". Õigupoolest nämmutati koolis nii mõnedki head raamatud liiga ära või taheti, et neid valel ajal, enamasti liiga varakult loeksime.

Siinsed mõttekäigud on Turgenevi jutustusest "Liigse inimese päevik".

"Senikaua kui inimene elab, ei taju ta oma elu: see, nagu heligi, muutub talle mõistetavaks alles mõne aja pärast."

"Kui inimesel on väga hea, tegutseb tema aju teatavasti üpris vähe. Rahulik ja rõõmus tunne, rahulolutunne täidab kogu ta olemuse, see vallutab tema, ta enesetunnetus kaob, ta on õnnejoovastuses, nagu ütlevad halvasti kasvatatud luuletajad. Aga kui see "hurm" viimaks mööda läheb, hakkab inimesel mõnikord hale ja kahju, et ta keset õnne nii vähe iseennast jälgis, et ta ei kahekordistanud, ei jätkanud mõtisklustes ja meeldetuletustes oma naudinguid."

"Üksikute ja arglikkude - enesearmastusest arglikkude - inimeste õnnetus selles seisabki, et kuigi neil on silmad ja nad need kas või pärani lahti ajavad, ei näe nad midagi või näevad kõike vales valguses nagu läbi värviliste prillide."

Väljakirjutused pärinevad arvatavasti mu keskkooli- või ülikooliajast.