Praegu on tal niisugune eluetapp, et kõiksugune kõmu tema kohta leiaks palju lugejaid-vaatajaid. Kui fotoaparaadi ostsin, naljatasid kodused, et nüüd sa võid hakata X-st kõmupilte tegema. Köögiaknast, salaja, justkui paparazzo. Ja raha tuleb...
Varjuna saadan ma sind ääretu maailma lõppu...
Aga ei saa minust paparazzot! Ei hakka ma neid pilte tegema! Inimesele peab jääma tema privaatsus, kodutunne, usaldus naabrite vastu. Kuskil peab ka tema, kes niikuinii on pidevalt kõikide pilkude risttules, kõikide lõugade laksutada, ühtelugu nagu luubi all või kõverpeeglite kuningriigis, saama ennast vabalt tunda. Ilma et keegi ta prügikoti sisus tuhniks, iga ta sammu vaagiks, kaaslasi loendaks...
Ja jäävadki kõmupildid tegemata.
Nendel piltidel siin on hoopis ühe taime kasvamine paarinädalase vahega, enne ja pärast harvendamist. Kunagi ei tea, mis juhuslikult mulda pistetud seemnetest tärkab...
Minule tehti selline asi juba varases lapsepõlves selgeks (meie suhtlesime ka mitmete Väga Tuntud Tegelastega), et kõik, mida kuuled ja näed, pole laialilaotamiseks. Ajad on muutunud ja nüüd tundub, et kõik on müügiks...
ReplyDeleteÕnneks on ikka päris palju inimesi, kelle arusaamist mööda kõik pole müügiks.
ReplyDeleteMa ei saa ka öelda, et minu noorusajal seda probleemi poleks olnud - juba kultusrežissöör Wajda tegi filmi "Kõik müügiks", mis väga vaadatavaks sai just oma elulisuse tõttu.
ka minu tutvusringi kuuluvad Eesti tuntud teatud ja tahetud inimesed.
ReplyDeleteja ma tean ,kui palju piina pakub selline asi nagu kodurahu neile.
hea maine ja nimi ei ole tõepoolest müügiks.
kahjuks selliseid inimesi, kel raha on jumal, kasvab nagu umbrohtu.