Esimese klassi salmik

Minu esimene salmik on lillakassinine, kaanel liiliate pilt. Tagakaanele olen kirjutanud: "45 lehte on Salmikus. Palun mitte lehti välja rebida", aga natuke õhemaks ta küll klassikaaslaste juures kodus käies jäänud on.

Mida siis tollal esimese klassi õpilasele sooviti? Võtan järjest.

Esimese sissekande tegi jaanuarikuus (ju olin salmiku näärikingiks saanud) klassijuhataja, mu esimene õpetaja EV, kes kirjutas Lydia Koidula salmi: "Kas ema südant tunned sa, nii õrn, nii kindel muutmata. Ta sinu rõõmust rõõmu näeb, su õnnetusest osa saab."

Teisel leheküljel on pikk tekst klassivend Antsult. Antsuga saime hästi läbi – niisugune esimese klassi sümpaatia. Ma hästi ei usu, et Ants selle teksti ise valis, pigem on seda teinud ta ema. Ostrovskit me ju esimeses klassis veel ei lugenud: "Kõige kallim inimesel on elu: See antakse talle vaid kord ja seda peab elama nõnda, et ei oleks piinavalt valus sihitult elatud aastate pärast..." jne kuni võitluseni inimkonna vabastamise eest. Aga võib-olla ma eksin, sest Ants oli juba tol ajal nutikas poiss. Hiljem sai temast teadlane. Vahepeal elasime ühes kandis ja kohtusime tihti, nüüd pole juba aastaid näinud.

Jaanuaris on isa kirjutanud: "Kallimaks kui kullakoormat tuleb tarkust tunnistada." Ja ema õpetab: "Tänasida toimetusi ära viska homse varna."

Edasi tulevad salmid Kerstilt ("Västrik väike väle lind...), Maielt ("Üks lill ei kasva, külmas ei närtsi...) – nemad olid vist vanemad tüdrukud, kellega sõbrustasin, aga vaat, enam ei mäleta...

Siis on Peeter kirjutanud: "Armasta, armasta raamatuid sa, sest raamat on sõber ka mulle." Esimese klassi kõige pikemast poisist Peetrist sai hiljem arhitekt.

Sirje on joonistanud äbariku puuri, sest:
"puuris istus väike linnd
kirjutama sundis mind
oma väikesele sõbrale
kes nii armas minule"
ja Marja hõiskab "Ela ilmas kui lind, pea meeles ka mind." Nendega viis elutee mind kiirelt lahku. Tulevane juuksur Ille on salmikusse kleepinud tillukesed inglipead ja kirjutanud: "Mäletat! Enne mõtle, siis ütle."

Teine Sirje (mäletamist mööda suurem tüdruk vist juba kolmandast klassist):
"Ilus oled isamaa,
oma männimetsaga.
Ilusam veel X sa
oma kirju kleidiga."
Ja veel: "Tuuled juhtigu sull` teeda Õhud õrnad õpetagu Taevatähed andku tarkust (Kalevipoeg)." See viimane tsitaat meeldib mulle tänini väga, sest nüüd olen tajun selle sügavamat sisu.

Üks poiss, nimetu, ei mäleta enam, kes, on joonistanud majakese, järve purjekaga, kuused, päkapikud, krooniga mehe – vist kuninga – ja midagi pooliku karu taolist. Täitsa sürr!

Teine Marja, mu esimene armas pinginaaber:
"Õpi õpi hoolega,
siis saad saia koorega!
Tarkus ookeani vees,
ujub pähkli koore sees!"
Marja elab juba ammu Soomemaal, on mitmekordne õnnelik vanaema, vahetevahel saadame teineteisele postkaarte.

Ere elab nüüd Ameerikas. Tema salm on:
"Naer, rõõm ja lust
noorusele passib just.
Kuid ta olgu süüta puhas
nagu lill, mis õitseb luhas".

Rein on joonistanud pliiatsit näriva suure sinise hiire, suurem tüdruk Luule, kes elas vastasmajas ja oli mu igapäevane mängukaaslane, aga siniste puhvpükstega looma, kellest ei saa hästi aru, kas see on kass või orav. Salm on Luulelt ka: "Ära ole kunagi murelik, sest noorte päralt on tulevik".

Siis on veel joonistatud lillevaase roosidega, sinililli, maju ja kuuski – poisid on olnud eriti hoolsad joonistajad.

Mõnda kirjutajat ei mäleta ma enam üldse ka siis, kui nimi on juures. Mõni on kirjutanud: "Kuupäeva ei tea, sest kuud polnud taevas. Nime ei ütle, kui tahad siis mõtle." No ega ei mõtle enam välja...

Armas salmik on, heade soovidega. Aitäh tagantjärelegi!

EDIT// Lugu esimese ja viienda klassi salmikust ilmus Elukirjas sept. 2008.