Tänases SL Õhtulehes ilmunud kirjutis Juri Gagarini hukkumisest pani mind üles otsima oma märkmeid 1985. aasta juunist, mil käisin ajakirjanikuna Tähelinnas (Zvjozdnõi) Moskva lähistel.
Tähelinna muuseumis külastasime ka Gagarini mälestustuba, mis oli avatud pärast tema hukkumist 27. märtsil 1968.
Seal olid, arvatavasti on ka praegu, Gagarini dokumendid, autasud, kogu maailmast saadud kingitused. Kolme väärtuslikku kingitust seal polnud – Ungarist saadud teemant, Kuuba ja Egiptuse hinnalised kingitused olid perekonna omand.
Gagarin jõudis pärast oma kosmoselendu külastada 28 maad. Alati küsiti talt siis, kas tal oli esimesel kosmoselennul kaasas ka mingi oma meene. Egiptuses vastanud ta sellele küsimusele: "Oli kosmonauditunnistus numbriga 01."
Tähelinnas töötas Gagarin enne oma hukatuslikku lendu kosmonautide ettevalmistuskeskuse juhataja asetäitjana. Tema töölaual oli 17 kirja, mis jäidki vastust ootama. Kalender oli avatud 1968. aasta 27. märtsi kohal, kalendri küljes oli päevategude loetelu.
Veel oli sel laual Gagarini viimase kõne tekst. Ta pidi 28. märtsil 1968 esinema kõnega Gorkist, keda nimetas selles kõnes "Tähekauguste laulikuks" (Pevets zvjozdnõh dali") Tema asemel kandis selle kõne ette tolleaegne N.Liidu vanim kirjanik Konstantin Fedin.
Kell Gagarini kabinetis oli pandud seisma kl 10.31 hommikul. Tema hukkumiskoht oli Vladimiri oblasti Novosjolovi küla lähistel, ligi 100 km kaugusel Tähelinnast. Maas oli suur lennukijälg, 4-9 m sügav. Leiti esemeid, dokumente...
Sel 1985. aasta külastusel räägiti meile, et Gagarini ja temaga kaasas olnud lendude juhi, instruktor Vladimir Serjogini hukkumispõhjust ei teata. Üks versioon oli, et Gagarin polnud kaks aastat lennanud ja valmistus lõpetama Žukovski akadeemiat ning oli end kurnanud diplomitöö tegemisega. MIG-il oli ta lennanud 16 lendu. Viimasel, 17. lennul olid mehed õhus 15 minutit, Gagarin täitis ülesande, siis küsis luba tagasi tulla. Ühendus kadus. Peagi sai teatavaks lennuki hukkumine.
Oma seisukohad avaldasid kolm lennuõnnetuse põhjuseid uurinud komisjoni. Tehniline komisjon leidis, et kogu lennuk töötas hästi. Kiirus oli 700 km/t, kukuti 4500 m kõrguselt. Meditsiinikomisjon hindas lendurid tugevateks, terveteks, tervis ei saanud õnnetust põhjustada. Kolmas komisjon oli arvamusel, et lennuk põrkas kokku 3-5-meetrise läbimõõduga ilmasondiga. Põrge oli hirmus. Keegi ei teadnud, kas sond oli N.Liidu enda või välismaa oma. Kokkupõrgetest polnud tavaks avalikkusele rääkida. Näiteks vaikiti tolsamal 1985. aastal, kui Tähelinnas käisin, maha Tu-134 maandumisaegne kokkupõrge linnuga Moskvas.
Tollest Tähelinna külastusest ei tohtinud me toona kirjutada, hiljem pole sobivat juhust tulnud, nii ongi see vaid mu vanas päevikus kirjas olnud.
Miljoonasade – Juri Gagarin – Lapsuuden sankarille
No comments:
Post a Comment