Eile kohtusin vana tuttavaga (PT), täna olen meie vestlust ajakirjalooks kirjutanud. Lapsepõlvesõpradega on hea rääkida ka siis, kui neist väga tuntud inimesed on saanud. Meil on palju toredaid meenutusi juba sellest ajast, kui alles erinevates koolides käisime, keskkoolis olime juba ühes koolis. Üks aasta vanusevahet polnud palju ning ei takistanud meid kohtumast igasugustel üritustel näiteringi pidudest huvitavate lõkkeõhtuteni. Temast oli isegi tollal tunda, et ta on väga hea juht ja inimestetundja. Hiljem on tal neid omadusi elus vaja läinud.
Praegu on tema meelest kõige tähtsam teha midagi konstruktiivset, mitte viriseda, vaid aidata riiki üles ehitada.On suur asi, kui miljonilise elanikkonnaga riik suudab pidada ülal oma rahvusriiki. Eriti suur asi on see nii väikese omariikluse kogemuse juures, nagu meie riigil on.
Vanuselt hakkab ta pensioniikka jõudma, aga ütleb, et pensionärimõtteid veel ei mõlguta. Selleks pole aegagi. Seda arvab küll, et meie ühiskonna üks häda on see, et liiga vähe mõeldakse tõsiste asjade peale – igavikulistele asjadele. Enamasti oleme ajalikud. Ometi on meil ainult üks elu selleks, et siin maailmas ringi vaadata ja midagi korda saata. Pole mõtet raisata seda virinale, et naabril on midagi rohkem kui meil.
Mõistagi ei saanud me oma jutuajamises üle ega ümber ilmast. Selleks hetkeks polnud Tallinnas lumesadu veel alanud. Meenutasime oma lapsepõlve lumehangesid – kui tänavad olid lumest roogitud, siis olid kõnnitee ja sõidutee vahel nii kõrged lumevallid, et mõnikord polnud teisel pool tänavat kõndijat nähagi. Olime üksmeelel, et mitmekesisus looduses on ilusam kui ühetaolisus. Seda ei osanud me siiski ette ennustada, et vaid mõned tunnid hiljem Tallinn taas niisugustesse lumehangedesse mattuda kavatseb, nagu "meie ajal" olid.
Palju me ei nostalgitsenud. Ta pole sedatüüpi inimene, on pigem tulevikkuvaataja. Lugu temast ilmub tõenäoliselt mais. Siis panen viite ka siia.
EDIT/ Jutuajamine ajalikust ja igavesest Riigikogu liikme, akadeemik Peeter Tulvistega ilmus Elukirjas juunis 2008.
No comments:
Post a Comment