soos puude all hämarus.
Ja pooles ringis kaugele
käib metsapalistus.
teed sulad, poriga.
Nii kaugele kui näed sa –
mets, udu, sulaga.
Mets. Harvad, kurvad kasepuud
mustavad varjuna,
ja märjad oksad ripuvad
alla nii nõuta.
Öö nagu vastu paneb veel,
tusk tume puude all;
kurb, kidur põõsas kurdab teel –
mis muremõte tal?
Juhan Liiv (1909)
See luuletus saab varsti saja-aastaseks. Peas on ta mul keskkooliajast, mil kooli näiteringi tüdrukutega Juhan Liivi luuletustest värsipõimiku esitasime. Minule langesid osaks sulakevade ja vihmasügise luuletused, sest mul oli näiteringi juhataja arvates "vihmane hääl". Esinesime selle põimikuga korduvalt, nii need read meelde jäidki.
Isegi tänavune vähese lumega märtsialgus sarnaneb Liivi kirjutatule.
No comments:
Post a Comment