Vahetevahel hämmastavad mind inimesed, kes on hädas interjööriga ja seetõttu endale meeldivatest asjadest loobuvad.
Täna tuli see mulle jälle meelde, kui kuulsin tuttavat arutlemas, et õnneks oli temale meeldinud sisuga raamat kaanevärvi poolest selline, mis tema korteri interjööriga sobib. Oli kena rohekas, aga kui oleks olnud näiteks punakas või sinine, siis poleks sobinud. Siis ta poleks seda raamatut ostnud, kuigi see talle meeldib...
Kord jälle tahtis üks kena naisterahvas teisele inimesele kingituse teha. Oli kaugelt maalt toonud toreda vaasi, aga jättis kinkimata, sest vaatas, et ese ei sobi kingituse saaja toakese interjööriga. Kurvastas ennast ja teist, kellele oli juba ütelnud, et eksootilise vaasi talle kingib...
Kõige rohkem oli mul kahju aga daamist, kes lillemüüjate juures roosakaid margareetasid vaadates arutas, et need on küll tema lemmiklilled läbi kogu elu, aga ta ei saavat nende ostmist endale lubada, sest need ei sobivat tema interjööriga. Vaene daam, vaesed väiksed margareetad...
Niisugustel hetkedel on mul väga hea meel, et ma interjööri nimel ühestki meeldivast asjast ei loobu. Pigem olen interjöörita :)
väga näus sinuga, mul pon lausa allergia igasugu peenelt disainitud interjööride vastu - mulle meeldib mu enda kodukootud, nii ilus vöi kole siis see ka pole. ja tallinna kodust ma seepärast poolenisti olengi pagenud, et mehe arvates peab kõik hirmus disainitud ja sätitud olema, mina aga tahaks ise sättida ja oma moodi...ja eriti ja lausa loll on ju raamatuid didsaini järgi osta....
ReplyDelete