Tsunftist ja loetavusest

Kuigi olen enamasti kõigil paari viimase aastakümne tsunftikongressidel osalenud või käinud, ei hakanud ma täna pealtvaatajana sinna minema. Sestap ootasin pärast ürituse lõppu meediast uudist, mis toimus ja kes uude juhatusse valiti. Võta näpust, kell on 23.30 ja ma ei saanudki seda teada, sest ei ole kellelegi helistama või kirjutama hakanud. Üheski online-väljaandes seda teavet polnud. Raadios öeldi küll, et oli kirgi möllanud, kuid samas olid otsused vastu võetud peaaegu üksmeelselt. Ka oli juhatus vähemasti osaliselt uuenenud, aga nimesid ei öeldud.

Olgu siis pealegi, ega sellest ju miskit muutu, kui alles homme või veel hiljem teada saan, mis toimus ja kes posti otsas. Aga pentsik või, hoopis vastupidi, kurb on see, et tsunft, mis kõiksuguse infoga tegeleb, iseenda uudist ei oska teha või ei pea vajalikuks.

Lugesin Punase Hanrahani alati väga huvitavast blogist, kuidas tuhandete lugejatega harjunul on imelik tunne, kui ta blogi klikkijate arv mingil hetkel tunduvalt vähenenud on. See kirjutis kutsus mind kommenteerima ja sel teemal veidi ka edasi mõtlema. Kommentaaris tema mõtete kohta kirjutasin: "Loetavus on teadupärast üks maailma kõikuvamaid nähtusi, sest sõltub nii paljudest asjadest väljaspool kirjutajat, et selle pärast pead valutada küll pole mõtet. Blogi pole ju ajaleht, ajakiri või raamat, mis peab kartma kaubastamismuresid. Blogi on eelkõige eneseväljendamise koht ja seda väljendust võidakse lugema sattuda vahel juhusliku otsisõnaga, vahel vajadusest teada saada, mis kirjutajas mõne aasta taguselt peitub. Ise olen blogijana algaja ja algajal teadupärast vähe lugejaid, mis omakorda on harjumatu, kui elus on olnud perioode kümnete tuhandete lugejate ja suurte tiraažidega. Aga põdeda pole siin midagi… Elame veel (Colas Breugnon)."

Tulid meelde ajad, mil ajakirjandusväljaande ellujäämine tõepoolest sõltus lugejate, eelkõige tellijate hulgast. Taasiseseisvunud Eesti algusaastatel nappis paljudel iseenesest headel ajakirjadel ja küllap ka ajalehtedel raha, paber ja trükikulud olid järsku väga kallinenud, palgad ja honorarid tahtsid maksmist – siis oli iga tellija kuldaväärt. Paljud väljaanded teadupärast lakkasidki ilmumast. Blogi seevastu võib lugejat – avastajat – ka rahumeeli oodata. See, kui lugejaid esialgu või üldse vähe on, ei mõju kuigivõrd blogija rahakotile, küll aga võib tema enesehinnangut kõigutada.Aga kui lugeja tahab lugeda, siis ta loeb, kui ei taha, siis ei loe, ka siis mitte, kui tema meelitamiseks kõiksuguseid nõkse ja konkse välja mõtelda.

Tõenäoliselt on loetavus teema, millest kunagi veel kirjutan.