Tähelepanekuid blogidest

Märtsi alguses kavatsesin aeg-ajalt kirjutada sellest, mida arvavad praegusest olukorrast, sõjast ja rahust need välismaa blogijad, kelle blogisid olen jälginud või mõnikord lugema juhtun. Nüüd, aprilli keskel tuleb tunnistada, et enamik blogijaid üritab ilmselt teadlikult kirjutada sõjateemadel vähe.

Teadmine, et sõda Ukrainas käib, rohkesti elusid hävitab ja mõjutab peaaegu kogu maailma, on küll blogides tagapõhjal olemas, kuid domineerib igapäevaelu: see, kuidas praegu veel saab elust rõõmu tunda, kuidas saab reisida, laste ja lähedastega koos õnnelik olla, kõik inimlik ja hea. Aga samas valutab blogijatel süda Ukraina pärast ja kuklas tiksub kogu aeg ohutunne, teadmine oma haprusest ja jõuetusest koos mõninga tahtmisega unustada, mitte pöörata tähelepanu.

Minuvanused ja vanemad blogijad kirjutavad sageli oma mälestustest kas varajasest lapsepõlvest Teise maailmasõja aastatel või esimestest sõjajärgsetest aastatest, mil otsene sõjaõudus oli küll möödas, kuid sõjahaavad vajasid veel paranemist. Ukrainas praegu toimuv tuletab neile paljut meelde. Näiteks meenutab üks 1939. aastal Inglismaal sündinud blogija Ukrainas varjendis istuvate laste fotot vaadates oma blogis „bigjohn“, kuidas temagi istus lapsena õhurünnakute ajal varjendinurgas põrandal, selg seina vastas kindlustunnet otsimas.

Kodumaistest blogidest soovitan lugemiseks Egon Metsa „Ukraina märkmeid“, mille kirjutised toetuvad Ukraina ajaloo olulisimatele allikatele ja autoritele, nii üldkäsitlustele kui monograafiatele. Elu jooksul kogutud teadmistest on huvitav blogi saanud, mis Ukraina ajaloost päris hea pildi annab.

Enda tutvustuseks ütleb blogija: „Mu esimesed tõsisemad kokkupuuted Ukraina ajalooga (jättes kõrvale armeeteenistuse Lääne-Ukrainas Dubno linnas aastail 1988-1990) ulatuvad 30 aasta taha, mil alustasin ajalooõpinguid Tartu ülikoolis. Ukraina ajalugu oligi ülikooli ajal mu peamine huvi ja uurimissuund, neil teemadel koostasin ka mitu kursusetööd. Hiljem olen Ukraina-temaatikaga jätkanud, ehkki mitte järjepidevalt. Põhitöö õpetajana (1996-2017 töötasin ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetajana Haljala koolis, 2019. aastast Võsu koolis) on nõudnud oma. Nende 30 aasta sisse mahub perioode, mil Ukraina oli vajunud mõneks ajaks silmapiiri taha – nagu ka hetki, mil, vastupidi, elasin kogu oma hinge ja südamega Ukrainas.“