Kaks korda elus olen Aegviidus puhkamas käinud. Nädalakese 1975. ja 1976. aasta suvel. Mõlemal korral keset metsa, majas, mis ehitati 1937. a Trükitööliste Koduks. Kui me seal suvitasime, kuulus maja trükikojale Oktoober, aga ajakirjanikud said ka sinna puhkama, kui trükkalitest vabu kohti jäi.
Seal oli vahva. Söömas käisime Aegviidus ETKVL-i sööklas, kus olid hästi maitsvad road ja sõbralik teenindus. Tundide kaupa uitasime ringi ümbruskonnas, vaatasime üle kõik lähijärved (kõige lähem oli meile Nikerjärv, aga kauged ei olnud ka Vahejärv, Ahvenajärv, Urbukse, Purgatsi jt), uudistasime suurt Jänijõe konna, saime hirmu tunda kõva äikese ajal, söötsime puhkekodu jäneseid ja imetlesime sealse aia lopsakaid pojenge, käisime jaaniööl sõnajalaõit otsimas.
Teisel korral ei saanud ma küll päris nädalakest seal olla, sest puhkekodu pesemiskohas õues põõsa varjus oli nii kohutavalt palju aplaid sääski, et neil õnnestus mind allergiapaistetusse ja palavikku ajada ning me pidime Aegviidust kähku jalga laskma. Aga esimene suvi oli sääsevabam ja väga tore.
Siinsed fotod on retkelt Aegviidust Jänedale. Retkejuhtideks olid meile 1972. a ilmunud Asmu Saare õhuke brošüürike „Aegviidu-Nelijärve“ ja ajakiri Eesti Loodus (1975, nr 7) Erich Saare ja Ann Marveti kirjutisega „Looduse õpperada Aegviidust Jänedale“, mis sisaldas kõige nähtu kohta hästi põhjalikku seletust.
Alustasime Nikerjärve juurest. Õpperada oli 4,5 km pikk. Meile päris paras maa, sest pidime arvestama ka tagasitulekuga. Vaatasime oose ja salumetsi, möödusime Urbukse järvest ja jõudsime Nelijärve mäele, kus sai näha korraga nelja järve. Natuke vaatasime Nelijärve turismibaasi. Siis läksime üle Kassikulli seljaku, kus 5. kontrollpunkti juures sai põhjalikult ajakirja loetud.
Edasi tulid Jänijõgi ja Siniallikad.
Siis jõudsime Leivamäele, kus mu kaaslast eriti vaimustasid kuklased. Neid oli tõesti vist lausa miljon ja kõndides pidi üliettevaatlik olema, et neile hukatust ei põhjustaks. Sõnajalgu oli ka palju.
Lipumäelt avanes avar vaade nii Jäneda sovhoostehnikumile kui ka ümberkaudsetele põldudele. Kusagil seal kaugemal peaks olema ka Kukevere, mille kunagise mõisaga meie suguvõsal seoseid on.
Edasi läksime Kallijärve äärde. Ilm oli jahedaks tõmbunud, ujuma ei meelitanud. Vesi aga oli peegelsile. Järv sellisena imeilus.
Lõpetuseks vaatasime veidi Jäneda parki, allikjärvi koos vartidega, eemalt ka mõisahoonet ja Jäneda Sovhoostehnikumi tollal uut moodsat hoonet. Siis oligi aeg Trükitööliste Kodu poole tagasi suunduda.
Tore retk oli. Ma ei tea, kas see rada ka praegu alles ja kasutusel on või on sealkandis kõik põhjalikult muutunud. See oli ju nii ammu. Mõtetes olen selles ehedalt õnnelikus päevas korduvalt tagasi olnud.
No comments:
Post a Comment