November saab kohe läbi

Kell. Oktoobri lõpu kellaaja nihutamine talviseks tegi mind mitmeks nädalaks uimaseks. Kevadajale üleminek läheb mul tavaliselt kergemini – võib-olla sellepärast, et siis pidevalt valgeneb ja üleüldse on kuidagi kergem olla.
Käekell otsustas mul ka pärast talveajale üleminekut seisma jääda. Võtsin kodust mõned kellad kaasa ja läksin kellassepa juurde patareisid vahetama. Ühe ajanäitaja kohta arvas ta, et olevat aeg see lihtsalt minema visata, sest ei võta ka uue patareiga näitu ette. Käekella sain siiski korda. See on ka hästi vana, aga olen sellega väga ära harjunud ja loobuda oleks kahju.
Muide, mul on alles ka see mehaaniline käekell – minu esimene –, mille sain umbes kaheteist-kolmeteistaastasena vanematelt kingiks. Käib siiani ja kui elektroonilised kellad vahetevahel kapriisitsevad, olen sedagi kasutanud.

Aeg. Aja liikumise märke oli teisigi. Novembri alguses õitsesid juulis istutatud begooniad surnuaial veel lopsakalt. Lehti oli riisuda palju, aga lilled jäidki sinna – järgmisel ööl tuli talvekülm.
Aja märk oli seegi, et mu kauaaegne sõbranna ja klassiõde minuvanuseks sai ehk kolmveerandsajaliste klubisse astus. Minu silmis on ta ikka see nooruke kooliaegne kekskoib plika, kellena teda tundma õppisin. Üks sõbranna, lapsepõlve mängukaaslane naabermajast on mul olnud temast kauemgi, aga see naabritüdruk on minust paar aastat noorem.
Lõppude lõpuks on ajamärk ka esimene lumi, mis tänavu tuli 22. novembril, laskis sulades lastel lumememmegi teha, aga ei jäänud maha kuigi kauaks. Nüüd, kuu lõpul on maas juba teine lumi, paks ja kohati kohev, päris talve tegemas.

Kiirus. Kiita tahan PPA-d. Esiteks saatis ta mulle teabe, et mu ID-kaart vajab vahetamist. Teiseks põhjustas ta mulle kerge šoki – väga heas mõttes – sellega, et mul kulus Tammsaare tee teeninduskeskuses ID-kaardi saamiseks vajalike toimingute (dokumendifoto, sõrmejäljed, allkiri, avaldus) tegemiseks ja üleüldse vähem kui veerand tundi, kuigi mul polnud aeg broneeritud. Kõik käis nii kähku, et ma ei jõudnud ooteruumis istetki võtta ega kaasavõetud raamatut avada. Olin arvestanud umbes tunnise ootamisega ning viisaka ja abivalmis teenindamise ülikiirus mõjus tõepoolest rabavalt. Aitäh!

800. Millalgi novembri keskel sai mul täis kaheksasada järjestikku päeva joogatamist. Iga päev umbes 25-30 minutit. Sedasi on nüüd siis olnud tugevasti üle kahe aasta. Jätkan nii kaua kui saan. Annab tugevama tunde ja sobib mu päeva. Võib-olla ainult oleks vaja mõned harjutused uute vastu välja vahetada.

Ajast sai seekord rohkem kirjutatud kui tavaliselt. Aeg on märksõnaks ka koroonavaktsiiniga seoses. Pool aastat on kiiresti mööda saanud ja otsin võimalust tõhustussdoosiks.

Moblafotol TTÜ kell, sügis 2021.