Ma ei teadnudki, et praeguse seisuga maailmakuulus dramaturg Aleksandr Vampilov kirjutas oma tuntud näidendid „Vanem poeg“, „Pardijaht“, „Möödunud suvel Tšulimskis“ jt, mida mängitakse paljude teatrite lavadel, üsna noore mehena ja et ta hukkus kaks päeva enne oma 35. sünnipäeva.
„Astelpajusuve“ tegevus toimub 1966. aastast kuni dramaturgi hukkumiseni 1972. a. See ajavahemik tollases Nõukogude Liidus oli kirjanikele ja kunstnikele raske, nõudis nende hulgast ohvreid ja asetas neid keeruliste moraalsete valikute ette. Teatri- ja kirjandussõpradele peaks see film põnev olema, sest tegelaste hulgas on lisaks Vampilovile mitu tuntud kultuuritegelast, näiteks hiljem legendaarseks kujunenud lavastaja ja näitleja Oleg Jefremov, poetess Bella Ahmadulina jt.
Ahmadulina ja Nikolai Rubtsovi värsid, samuti Vampilovi enda ütlemised lisavad filmile tubli annuse poeesiat. Palju ilusaid mõtteid, nagu näiteks:
„Isegi jalatsivabrikud lõhnavad kevadeti sirelite järele“
ja
„Elus on ainult kaks teed, kas vastuvoolu või südametunnistuse vastu“.
Võimudele vastuvõtmatud andekad autorid on väsinud käimast, koputamast suletud ustele. Usun, et noorematele vaatajatele on see film vähem mõistetav kui vanematele, kes tolle ajastu eripäradest nii igapäeva- kui ka kultuurielus rohkem teavad ja tollase ideoloogia tõttu ise kannatanud on.
Kesksel kohal on filmis Vampilovi põlvkonna isatus: isad on jäänud sõtta või saadetud vangilaagritesse või maha lastud ja Vampilovi-vanused on enamasti kasvanud isata, kuid isasid igatsenud ja nende saatust teada tahtnud. Vampilovi osas on Andrei Merzlikin, kes alguses tundus mulle selle osa jaoks liiga vanana, kuid mängis hästi. Ta on Venemaal tuntud näitleja, mänginud ligi 200 filmis.
Veel on selles filmis tähtis Baikal – hiigeljärv, mille kaldale Vampilov unistas oma kodumaja ehitada, millel ta igatses ikka ja jälle paadiga sõita ja mis lõpuks ta endale võttiski.
Hea filmielamus igatahes. Tänase seisuga veel paar päeva Jupiteris näha.
No comments:
Post a Comment